Ugalas valmib lavastus legendaarsest lauljast

Mati Põldre, kui kaua te Artur Rinnega koos töötasite?

Üsna pikka aega. Tema oli teles 1956., mina 1959. aastast alates.

Olin paari Artur Rinne filmi operaator, näiteks tegime koos «Ida Urbeli tantsud». Pidasin temast väga lugu. Ta oli härrasmees ja käitus minuga viisakalt. Tema oli tuntud režissöör ja mina algaja operaator. Eks ta suhtunud minusse algul lihtsalt kui oma loomingu jäädvustajasse, olin tema ori. (Hakkab naerma.)

Kas asi muutus, kui tegite filmi «Meie Artur»?

Jaa. Tegime selle koos Gri­gori Kromanoviga — see oli tema esimene dokumentaalfilm.

Kromanov oli äärmiselt põhjalik ja me valmistasime filmi pikalt ette. Selle töö käigus sai selgeks, mis oli Artur Rinne fenomen ja kuidas see tekkis.

Mis oli Artur Rinne fenomen?

Artur Rinne sai populaarseks 1930. aastate algul. Siis oli Eestis majanduskriis nagu praegu. Arturil olid ilus mehelik bariton ja selge diktsioon, ta oli hea plaadilaulja. Ta laulis neid laule, mis meeldisid eriti maainimestele, aga enamik rahvast elaski sel ajal maal.

Sel ajal tuli kasutusele kohvergrammofon, mille võis viia põllu peale, pulma, varrudele — igale poole. Inimestele läks hinge, kuidas Rinne laulis «Mets mühiseb…» või «Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub». Need laulud olid nagu muinasjutud halval ajal — lohutasid ja paitasid hinge.

Varsti tekkis ka üleriigiline raadiovõrk, Türile pandi mast püsti. Felix Moor korraldas laupäeviti avalikke raadiokontserte. Rahvas nõudis esinema Artur Rinnet. Seal ei seganud, et ta oli väikest kasvu. See piinas teda eluaeg. Ta arvas lõpuni, et just sellepärast löödi ta Estoniast minema. Plaatidel oli ta aga tugeva häälega võimas mees.

Miks ta Estoniast lahkuma pidi?

Arvatavasti oli põhjuseks tema keeruline iseloom.

Arturil oli võimas hääl ja ta tahtis saada suuri osi. Teatris olid aga keerulised ajad, sest rahapuudus kimbutas. Suure osa publikust oli kino ära meelitanud.

Tiit Kuusik oli sel ajal Viinis ega olnud Rinne konkurent, aga eks mõni hõõrunud talle nina peale, kui suur ja võimas laulja Kuusik on.

Artur oli väga valusa ütlemisega. 1934. aastal oli ta juba tükk aega rahva seas väga populaarne olnud ja kui Estonias keegi talle midagi ette heitis, ei jäänud ta vastust võlgu.

Rinne naasis siiski Estoniasse.

Saksa ajal ta laulis jälle teatris. 1944. aastal — ei julge öelda, miks — läks ta vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. See oli kõigile estonialastele arusaamatu. Rindel oli lootusetu seis, venelased olid juba Narva taga.

Artur läks sõjakorrespondendina Narva rindele ja jõudis sealt kirjutada vaid ühe süütu loo, mille pealkiri oli «Sääsk». Prooviloo tegi ta 9. märtsi pommitamisest, see oli natuke valusam. Ta nimetas venelasi mõrtsukateks ja nii edasi. See lugu oli arhiivis alles ja selle eest sai Artur kakskümmend viis pluss viis.

Kui kaua ta vangilaagris oli?

1950. aastal ta läks ja tagasi tuli 1956, Hruštšovi ajal, kui naasid paljud eestlased. Ta võeti kui näidiseksemplar telesse tööle. Televisioon just alustas ja inimesi ei olnud kuskilt võtta. Tal vedas.

Tegelikult ei ole ma tänase päevani päriselt aru saanud, kuidas sai juhtuda, et mees tuli laagrist ja kahe kuu pärast võeti ta telesse tööle. Tean, et Jaan Kross vihjas midagi ja igasugused jutud liikusid, aga need olid ainult oletused.
Ma tunnen üsna hästi meest, kellega Rinne istus viis aastat koos ja mängis ühes orkestris, aga tema pole isegi ääri-veeri midagi kompromiteerivat öelnud. Artur oli ka vangilaagris väga eestimeelne mees.

1956. aastal, kui Artur tuli tagasi ja väga paljud tulid tagasi, hakkas ta laulma täpselt neidsamu laule: «Mets mühiseb» ja «Postipoiss» ja mis need kõik olid. Paljud ütlesid, et tema laule kuuldes tekib tunne, nagu oleks Eesti aeg tagasi tulnud.

1956. aastal oli Artur Rinne kontserdil Kadrioru kõlakojas kümme tuhat kuulajat, inimesed nutsid ja lehvitasid taskurättidega. Oli täpselt sama meeleolu nagu 1988. aasta öölaulupidude ajal. See esinemine tõstis ta uuesti taevasse.

Tal läks vist päris hästi.

Seda küll. Siis olid rikkad kolhoosid, kes kutsusid teda oma üritustele. Filmi tehes käisime ringreisil kaasas. Rinne oli tol ajal jumal.

Oma esinemiste ajal kirus ta nõukogude võimu ja see meeldis inimestele. Venelasi ta ei kirunud, sest oli paljusid laagris tundma õppinud.

Filmis «Meie Artur» polnud Saksa sõjaväe teemat võimalik puudutadagi. Aga ta oli väga tänulik, et see film üldse valmis sai ja ekraanile jõudis.

Seal oli üks episood, kus Artur on kalal ja kisub haugil tangidega konksu kõrist välja, taustal kõlab laul laagrist. Keskkomitees nõuti selle koha väljajätmist. Kromanov aga ütles, et tema seda mingil juhul välja ei lõika. Mina tegin töö ära, sest ühe laulu pärast ei saanud lasta kogu filmi keelata. Artur oli mulle väga tänulik. Praegu on see stseen algsel kujul tagasi pandud.

Kas «Meie Artur» Eestist kaugemale ka jõudis?

Seda näidati Kesktelevisioonis ja ma sõitsin sellega veel poolsalaja Krakowi filmifestivalile. Poolakad tegid tol ajal häid ja sügavaid dokumentaalfilme, aga neil oli keelatud näidata inimest, kes oli istunud Siberi vangilaagris. Sellepärast meie film nii huvitav oligi.

Kas Artur Rinne ise jäi endast tehtud filmiga rahule?

Iga kord, kui võimalik, rääkis ta, et see film on talle püstitatud monument. Ta kartis, et sellega võib midagi juhtuda. Võttis ühe koopia, viis selle koju ja peitis ära.

Ilmutasime «Meie Arturi» Lenfilmis. Sealse labori juht oli Arturiga koos laagris istunud. Tänu sellele saigi teha lisakoopia.

Pole saladus, et Artur Rinnel oli korraga kaks naist.

See oli tõepoolest nii. Tema abikaasa Loonika oli erakordne inimene. Artur oli talle pühak. Naine tegi tema heaks kõik, andestas talle kõik, hoolitses tema kui lapse eest.

Ka Arturi tütre ema Veronika oli kena inimene. Mõlemad naised olid toredad — üks Tallinnas, teine Tartus. Nad teadsid teineteisest.

Arturile naised meeldisid ja tema meeldis naistele. Tütar sündis siis, kui ta lavastas 1946. aastal Vanemuises «Lakméd». Tütre nimi Mallika on pärit sellest ooperist.

Kas ka tütar on muusikainimene?

See ei ole tema elukutse. Ta õppis lapsena balletti ja on väga hea tantsija. Praegu tegeleb ta erivajadustega inimestega, on käinud nendega paraolümpiamängudel. Ta on väga isa moodi.

Mis te arvate, kas Artur Rinne oli õnnelik?

Ta oli käinud läbi tulest ja veest ning tundis ennast televisiooni muusikasaadete režissöörina väga hästi. Ainult Tiit Kuusiku nime ei tahtnud ta eriti kuulda. Kui üks kolhoosiesimees filmi tegemise ajal rääkis, et Kuusik ei osanud muud laulda kui «Sigaro, Sigaro!», tundis Artur sellest tõelist rõõmu.

Arturil vedas, et ta sai telesse tööle — tal ei olnud aegagi tehtud ülekohtu üle mõtiskleda. Oli neid, kes hurjutasid: «Hakkad venelaste laulikuks!» Artur pidas aga oma joont ja laulis oma repertuaari. Ei meenu, et selles oleks olnud parteilaule. Ta tegi televisioonis häid ooperilavastusi.

Ma arvan et Arturi elu oli õnnelik, aga elu lõpul oli ta üksik vanamees Õismäe tornelamus. Mõlemad naised, kes teda pika elu jooksul olid hellitanud ja talle kõik sigadused andestanud, olid surnud. Õnn oli ta maha jätnud. Oli kole Vaino ja Andropovi aeg.

Ehk Artur lootis, et ta maetakse uhkete auavalduste saatel, aga rahva eest hoiti tema lahkumist tükk aega saladuses. Nekroloog lubati avaldada alles pärast matuseid.

Kuidas teie meelest sobib Artur Rinne rolli Jüri Aarma?

Eks kõne all olnud ka teised võimalikud osatäitjad, alates Jassi Zahharovist. Teatril aga ei jätku selleks raha ega Zahharovil aega.

Loodan, et Jüri Aarma saab hakkama. «Tapatöö jumalas» oli ta väga hea ja ta võib ennast nüüdki ületada. Lavastaja Margus Vaheril on algusest peale see tagavaravariant, et näitleja mängib Arturit, mitte ei ole Artur.