Tähesõjad Mississippilt kunstihallis

Starwarsi puudutatud temaatika on niisama kirju kui elu ise ja produktsioon suurem, kui tavainimene toota jõuaks. Säärast haruldust ei maksa maha magada!

Sean Starwars, võimalik, et siinsed vaatajad näevad sellist kunsti, nagu teie teete, esimest korda. Kuidas te neile oma loomingut tutvustaksite? Millest tööd räägivad?

Minu tööd on otseselt mõjutatud saksa ekspressionistide puulõigetest, sellest, et ma olen olnud elu aeg rulasõitja, ning mu armastuse/vihkamise suhtest Ameerika reklaamitööstusega. Ma ei jutusta oma loomingus eriti millestki muust kui oma avastustest popkultuuri ajaloost viimase 60 aasta jooksul.

Teie eksponeeritud teoste mahtu saab võrrelda mõne kunstniku elutööga ja graafilisi lehti vaadeldes jääb mulje, et töötate ööpäev ringi ega maga kunagi. Kuidas kulgeb teie loomeprotsess?

Puulõigete valmistamine läheb mul kiiresti, enamiku oma aega kunstnikuna veedan enda töid reklaamides. Töötan kodus, seega olen ma alati ümbritsetud oma perest - naisest ja kahest lapsest, sest muidu ma peaaegu ei näekski neid.

Ma töötan alati millegi kallal terve päeva ja pool ööd. Mu tuju või tähelepanuvõime mõõdik dikteerib, kas ma loon teoseid, dokumenteerin vanu või hoopis uuendan oma veebilehte või vastan elektronpostile. Kõik see läheb ühte potti: kõike peab tegema, et olla edukas kunstnik.

Tegelikult ei saa väljapanek Pärnu kunstihallis ligilähedalegi sellele hulgale puulõigetele, mis ma olen teinud viimasel kümnel aastal. Sellel näitusel on üleval kõvasti vähem kui pool töödest, mis on valminud 20 aastaga, mil ma üldse kunstnikuna tegutsenud olen. Ma teen palju puulõikeid, sest armastan nende meisterdamist ja töötan väga kiiresti. Trükin palju, sest mul on rohkelt paberit.

Millised on teie suhted USA popkultuuri ja folklooriga?

Minu suhe Ameerika popkultuuriga on kurblik: kaua aega tagasi jõudsin äratundmisele, et kahjuks on mul palju rohkem mälestusi lapsepõlves nähtud telereklaamidest kui oma perest.

Näiteks mäletan sõna-sõnalt Frankenberry ja krahv Choculaga Koletise maisihelveste reklaami, aga ei mäleta samast ajast seda, et mu väikevend oli ajukelmepõletikku suremas. Ameerika folkloor ei huvita mind nii väga, sest enamik sellest on mõeldud välja enne mu sündi.

Milline mulje on teile jäänud Eesti graafikast, juhul kui sellega tutvuda olete jõudnud? Kas see erineb väga palju sellest, mida teie kodumaal tehakse?

Olin väga meelitatud, kui Non Grata kutsus mind festivalil osalema. Mu sõbrad New Yorgist käisid siin eelmisel aastal. Väga avaldas muljet, et avamispäeval sõitsid bussitäied rahvast mitu tundi ühest linnast teise, et graafikat vaadata. Meeldis festivalil osalenud kunstnike valik.

Teil on palju huvitavaid töid, mis on kriitilised ja iroonilised ühiskonna, pere ja reklaaminduse suhtes. Millised on teie vaated seoses nende teemadega?

Ma tahaksin mõelda, et võtmeküsimus on isegi rohkem iroonia või satiir kui kriitika Ameerika pereelu ja populaarkultuuri pihta. Kasutan oma graafikas 1950ndate ajakirjareklaame osalt ainult kompositsiooni ja näoilmete pärast, osaliselt seepärast, et näidata, kui palju või vähe on ühiskonnas 60 aasta jooksul olnud sotsiaalset progressi. Sealt tuleb iroonia. Üritan oma töös mitte olla avalikult poliitiline, kuna arvan, et Ameerika poliitiline kunst on tänapäeval liiga homogeenne ja ausalt öeldes igav.

On tore, kui mu tööd panevad inimesi naeratama või suisa naerma ning seeläbi mõtlema. Mulle pakub rõõmu teha kunsti ja kunstist rääkida, kasutan kunsti vahendina, laskumaks vestlustesse, kuhu mind muidu ilmselt ei kaasataks. Inimesed räägivad minuga ja küsivad küsimusi, sest olen kunstnik ja saan neile rääkida igasuguseid tobedaid asju.