Kontrastide maa Sri Lanka pakub külluslikult kõike

Kui liita Eesti Vabariigi pindalale kümne Valgamaa pindala summa, võib saada aimu Sri Lanka suurusest. Lõuna-Aasias asuval saarestikul, kus elab 20 miljonit inimest, mille kaldaid noolivad India ookeani lained ja kus käsikäes kasvavad nii banaanid kui porgandid, jätkub muu hulgas ruumi ka elevandikarjadele.

Optimistlik ja Eesti lippu alati oma reisidel kaasas kandev perekond Kübar on siiani hämmingus, kuidas nii väikesele maalapile nii muljetavaldavalt palju mahub. Omaalgatuslikult, turismibüroode abita teisele poole maakera reisinud pere armastabki aga seiklusi ja rohkelt adrenaliini.

«Euroopas tuuritamisest sai isu otsa, ihkasime juba mõni aasta tagasi midagi soojemat ja põnevamat. Nii oleme nüüdseks käinud ka Aafrikat avastamas, Tuneesiast ja Gambiast on kustumatult põnevad mälestused,» rääkis pereema Epp Kübar.

Ülimugav lennuk

Reisiplaane tehes selgus, et ei Soomest ega Rootsist Sri Lankale lennukiga pääse. Nii alustati novembri lõpus, kui iga vähegi normaalne põhjamaalane juba jõuludele mõtlema hakkas, reisiga Riia lennujaamast. Pärast ümberistumist Frankfurti lennujaamas Sri Lanka lennufirmale kuuluvasse lennukisse võis pikk ja väsitav, aga põnev seiklus alata.

«Hakkasime Sri Lankale jõudmise aega arvestama koduukse sulgemisest. Tuli välja, et sihtkohta jõudsime 28 tunni pärast. Sellesse aega mahtus ka öö Frankfurtis järgmist lennukit oodates,» meenutas perepea Juhan Kübar seiklusliku reisi algust.

«Küll oli Sri Lanka lennukis mugav! Söögi- ja joogisedel oli muljetavaldav ning kaunites sarides meigitud ja sarnaste soengutega stjuardessid kujutasid omaette vaatamisväärsust,» õhkas Epp tagantjärele.

«Lennuk oli tõeliselt suur ja luksuslik! Igaühel oli oma telekas umbes 14 telekanaliga pluss 40 raadiokanalit ning
20 erinevat mängu ja see kõik tasuta. Lennusõit kestis 12 tundi ja sinnaminekul me peaaegu et ei maganudki, kuna stjuardessid sagisid alalõpmata,» pidas peretütar Marian ühe kauge väikeriigi lennukiga sõitmist tõeliseks luksuseks.

Interneti teel telliti endile varem vastu takso koos juhiga, kes neid siis sõidutas ja ühtlasi giiditeenust pakkus.

«Olime alguses küll hämmingus, kui pidime istuma autosse, kus polnud õieti klaase ees ja uksedki vaevu kinni püsisid, aga sellega harjusime õige pea ning reis võis alata,» rääkis Epp pealinnast Colombost teeleasumisest.

Järgmine sihtpunkt oli Galle, mis asub pealinnast 116 km kaugusel. Sinna sõitmine ei võtnud aega rohkem ega vähem kui kuus tundi, sest kehvad teed ja tiheda asustusega maakohad ei võimaldanud suuremat kiirust arendada.

«Meie mõistes teid seal polnudki. Oli vaid punast värvi teed meenutav maariba, mida mööda siis sõideti. Pärast igat pikemat reisi olime tolmust üleni punased,» naeris Juhan Sri Lanka teedest rääkides.

Tundmatud hiinlased

«Armastan väga ehteid, nii ei saanud ma ka kohe reisi alguses ehtetöökojast läbi minemata jätta. Ilusaid ja omanäolisi klõbinaid sõrmitsedes ei ostnud ma ometi midagi, kuigi hingele kripeldama jäi nii mõndagi. Lootsin reisi edenedes leida veel kaunimaid ehteid, aga lõpuks ikkagi otsisime selle äri uuesti üles,» ei varjanud Epp oma salakirge.

Kui pere uuesti ehteäri külastas, et siis juba kindel kaup ära teha, ei tundnud poeomanik neid enne ära, kui giid oli selgitanud, kellega tegu.

«Saime reisi esimestel päevadel nii hullusti päikese käes kõrvetada, et läksime üleni paiste. Muidugi, kui silmad vaevalt paistetuse seest välja paistsid, tundusime kohalikule poodnikule hiinlastena,» naeris pere­ema kurbloolist lugu meenutades.

Paljudel reisidel käinud perel on nii mõnelgi korral tulnud kogu elulugu mõne hetkega silme eest läbi lasta. Alati on siiski ekstreemsed olukorrad õnneks läinud ja hiljem olnud kriitilisi seiku mõnus naeru pugistades meenutada.

Pasundava elevandi seljas

«Kui Sri Lankale läksime, hoiatati meid, et pimedal ajal ei ole mõttekas mööda teid sõita, sest ringi uitavad elevandid võivad kergesti
auto ette jääda. Ei tahtnud seda kuidagi uskuda, aga kui teede ääres suuri sõnnikukuhilaid nägime, mõistsime, et ega meid ilmaasjata hoiatatud,» ütles Epp.

Kuna saareriigis on nii palju elevante ja müstiliselt kaunis ning lopsakas loodus, oli ilmselge, et suure looma seljas sõitmine ka ära proovida tuleb.

«Olime kõik kolmekesi elevandi seljas spetsiaalses rõdutaolises korvis. Kui vihma sadama hakkas, muutus teerada paraku väga libedaks ja korraga oli elevant, kelle seljas istusime, rinnuni mudas. Loom läks paanikasse, hakkas pea ja londiga kahele poole vehkima ning tahtis mudasse pikali visata,» meenutas pereema jubedaid hetki.

«Seal üleval, pasundava ja rabeleva elevandi seljas, oli hirm küll. Püüdsin aimata, kummale poole mudasse hüpata, kui suur loom ennast pikali viskab, aga elevandijuht torkis looma tagant meie mõistes viglataolise esemega nii kaua, kuni pääsesime kõvemale pinnasele,» rääkis Juhan.

Rahuliku ja pikema reisina kavandatud sõit läbi Sri Lanka kordumatu looduse kärbiti poole lühemaks: pärast närvesöövat üleelamist paluti loom tuldud teed tagasi keerata. Otsustati, et ei sammugi enam edasi.

Koera elu ei maksa midagi

Selles, et saartel palju elevante elab, võis aru saada ka elevandibeebide orbudekodu külastades. Suursuguste loomade eest hoolitseti kenasti, aga nii mõnegi pisema looma käsi ei käi sealmail just kõige paremini.

«Kõige selle loodusliku külluse keskel oli äärmiselt valus vaadata, kui julmalt ja hoolimatult seal suhtuti koertesse: meie giid sõitis näiteks silmagi pilgutamata surnuks kaks koera. Teele roninud varaan aga lasti aupaklikult üle tee,» tõdes Epp.

Kehvalt ja ahistavalt suhtutakse ka kanadesse, keda äärmiselt väikestes trellitatud kuutides transporditakse. «Selliste autode taga oli väga hingekriipiv sõita,» möönis õrnahingeline pereema.

«Kohtusime Sri Lankal veel paljude loomadega. Kui ööbimiskohtade tubades seintel tardunud gekosid nägime, arvasime, et see küll päris õige ei ole, et selliste elukatega ruumi jagama peame. Aga meile tehti kohe selgeks, et neid loomi me puutuda ei tohi,» ütles Juhan, kelle sõnul selgus, et gekod on asendamatud moskiitode püüdjad ja sealmail seetõttu koduloomade seisusesse tõstetud.

Moskiitod levitavad teadupärast malaariat, mis pole kindlasti kergete killast haigus.

«Magasime küll moskiitovõrkude all, aga saime ikkagi nii palju nende käest hammustada, et alles nüüd, nädalaid hiljem, hakkavad need lõpuks mädanema läinud haavad paranema,» ütles Epp, kelle sõnul söödi malaariavastaseid tablette kamba peale lausa tuhandete kroonide eest.

Kui moskiitod ründasid valgenahalisi turiste eriti aplalt öösel, siis päeval maadeldi söögilaua taga kärbestega.

Maitseaine number üks – karri

«Enamus toiduaineid oli töödeldud karriga, olgu see haikala või barrakuuda. Lõpuks sai sellest maitseainest nii villand, et palusime lõpuks ühes söögikohas teha meile toitu karrita, vaid soolaga valmistada. Aga seda, mis sellele soovile järgnes, on raske isegi kirjeldada,» ohkas Epp juhtunut meenutades.

Eurooplastest rännumeeste arvates tunginud einestanud perekonnale, kes karrist keeldus, peale justkui kogu maailma kärbsed. Võimatu oli ülepea süüa, sest must mass sumises tiheda vaibana ümber sööjate. Pere arvab siiani, et ju on karri populaarsuse üks saladus, et kärbsed seda ei salli.

«Aga saarestik tundus muidu olevat nagu paradiis: temperatuur ööpäevaringselt pluss 30 kraadi ringis, vahepeal pigem sooja dušina mõjunud vihmahood. Kõik, mis kasvas, oli lopsakas, ning riis ja ilmselt ka muud kultuurid andsid saaki kaks korda aastas. Nägime seal apelsini- ja mandariinipuid ning banaani- ja mehekõrguseid tomatitaimi,» ütles Juhan.

Käidi ka Nuwara Eliyal, mis on saare kõige külmem koht ja asub kõrgel, umbes 2000 meetrit üle merepinna.

«Kui meie seal olime, oli sooja vaid 11 kraadi. Ega see temperatuur suurt seal vist muutugi. Nuwara Eliyat nimetatakse ka väikeseks Inglismaaks, kuna seal on tohutult suured teeistandused ja -tehased. Just Sri Lankalt on pärit ka kuulus Tseiloni tee. Nägime pealt, kuidas teepakk otsast lõpuni valmis,» meenutas võimast vaatepilti teeistandustest Marian.

Kuna kliima oli niinimetatud Inglismaal üsna jahe, tunti seal ära ka erinevad põhjamaised köögiviljad nagu kapsas, tomat, salat, till ja porgand.

Reisi kestel nähti veel, kuidas elevandi väljaheitest paberit tehakse ning käidi ära Madu-nimelisel jõel asuval saarekesel, kus kasvatati kaneelipuid ja valmistati nii kaneelipulki, -pulbrit kui -õli.

Külluse keskel vaesus

Imekspandav oli vaid see, et sellise külluse keskel elati, eriti maakohtades, siiski suures vaesuses. Eriti hull oli olukord piirkonnas, kus alles pool aastat tagasi kodusõda lõppes. «Käisime ka Arugam Bays, mida oli 2004. aasta detsembris laastanud tsunami ning kus veel siiani on alles teeäärne relvastatud valve – lõppenud kodusõja jäänuk. Polnud ei maju ega midagi, elati sisuliselt palmilehtede all. Väga kurb vaatepilt oli,» kurvastas pereema.

Kogu reis oli kokkuvõttes perekond Kübarale siiski suur ja väga positiivne kogemus, kuigi aklimatiseerumine koduse külmalainega võttis aega umbes paar nädalat. Nüüd on kõik korras ja juba tehakse uusi reisiplaane. Üsna tõenäoliselt on järgmine sihtpunkt Vietnam.