Kontserdil viibisid teiste hulgas ka kultuuriminister Laine Jänes, Riigikogu liige Margus Lepik ja linnapea Ivar Unt.
foto: Arvo Meeks/Valgamaalane
Kultuuriminister hindas Joyd Estonia balletist paremaks
Juba kontserdi algus üllatas – oli väga võimas ja enneolematu. Kui eesriie avanes, oli laval suures kõrguses kaunis naine poolt lava täitvas laias ja pikas seelikus, mille äärtel istusid tantsijate armastajapaarid. Algas armastuse ja lootuse tants, mille esitas tantsutrupp Richard. Prantsuskeelne laul tuli fonogrammilt, kuid originaali laulja trumpas üle naise osas esinenud stuudio tantsupedagoog Jelena Butkevitš.
Kava teadustasid Nõo gümnaasiumis õppiv Valga noormees Siim Uhtjärv eesti ja stuudio juht Marina Jerjomina vene keeles. Vähemalt kahes keeles kontserdi juhtimine oli vajalik, kuna nagu laval, oli ka saalis kaksiklinna kõiki kolme kohalikku keelt rääkiv rahvas.
Minister tunnustas professionaalsust
Stuudiot ja tema kontserdipublikut austas oma kohalviibimisega ka Eesti kultuuriminister Laine Jänes. Kuna ministril oli plaan vaadata vaid kontserdi esimest osa, võttis ta sõna kohe esimese numbri järel.
«Juba esimestest hetkedest peale oli mul tunne, et ma ei ole mitte lihtsalt mingi lasteringi või vaba aja veetmise klubi kontserdil, vaid see on professionaalne ettevõtmine,» avaldas minister arvamust.
«Töö lastega vabal ajal on alguste algus. Mul on väga hea meel, et saate usaldada oma lapsed Marina ja tema kolleegide hoolde. Soovin, et stuudiol läheks väga hästi ja see töö, mida Marina Jerjomina on siin teinud oma Joyga, mis tähendab ju tõlkes rõõmu ja rõõmustamist, ei ole tuntav mitte ainult siin Valgamaal, vaid paistab üle terve vabariigi. Ootan suure huviga, mis veel tuleb,» lausus ta ja asus tagasi oma kohale saalis.
Kaheosalise kontserdi kavas oli kakskümmend seitse uut numbrit, laulud ja tantsud vaheldumisi. Esinesid solistid ja ansamblid. Kõik laulud olid lavastatud ja laval läbi elatud, lauljate liikumine põhjendatud. Omaloomingulistes tantsudes oli palju uusi leide süžee, tegelaste ja liikumiste jooniste osas. Breikarid olid omandanud uusi raskeid trikke ja täiustanud kehatehnikat.
Rännati ajas ja ruumis
Joy tekitas saalis elevuse ja valitses publikut esimesest etteastest viimaseni. Iga laulja ja tantsija, üksikesineja ja kollektiiv mitte lihtsalt ei näidanud, mida ja kui hästi ta on õppinud, vaid lõi meeleolu ja see kõik oli väga usutav.
Kuna kontserdi pealkiri oli «Soovide maa», viidi publik mitmel korral meie kargest talvest ka kuhugi soojale maale ja saali jõudiski tunne, et ollakse tõesti seal. Olgu siin näiteks kas või ansambli helesinistes suvekleitides ja paljajalu esitatud laul «Kaugele maale». Vendade Jegor ja Maksim Kalinini saunalaulu ajal oli tunne, et poisid väljusid tõesti just leiliruumist.
Mariliis Maisla ja Maksim Kalinin esitasid südamliku laulu emale. Laul algas saalist, selle ajal käisid väikesed tüdrukud korvikestega saalis ringi. Kõik tegelased olid valgetes riietes, mis sümboliseeris puhtaid mõtteid ja tundeid. Anete Zalite armastuslaul kõlas ülevalt.
Laulja Oleg Brattšenko ja tantsija Elina Saidane «Hispaania lauluga» anti edasi stuudio ammune unistus osaleda kord ka Hispaania laulu- ja tantsufestivalil. Viktorija Juganzon esines laulva kunstnikuna.
Keda kõike küll tantsudes ei kehastatud! Kord oli laval kojamees kassidega, kord elustusid lapsepõlve armsad tegelased, kord astuti ette tulevikust tulnutena, tehti tsirkust, vihuti mambot tantsida, näidati oma võitjavaimu.
Breikarid tantsisid koos ja soleerisid grupi ees. Mida kõike nemad juba oskavad, ikka juht Aleksandr Beljakov ees ja teised järel! Beljakovi Sašat jätkub ka tantsutruppi Klaim, kus tema artistlikkus annab lisaväärtuse grupi heale tantsutasemele.
Tantsutuhin pani kiljuma
Omaette vaatamisväärsus selles kirevas kavas oli temperamentne vene rahvatants küll laenatud, aga ehtsates vene rahvarõivastes. Tüdrukud kiljusid suures tantsutuhinas ja lehvitasid valgeid rätikuid, poisid said hakkama juba isegi kükktantsuga.
Stuudio Joy kontserdil on alati kõik läbi mõeldud. Esimene osa lõppes Igor Krutoi lauluga «Moi drug» («Minu sõber»), kus oma lauljate kõrval astus solistina üles ka stuudio laulupedagoog Marina Jerjomina. Nendega liitusid veel tantsupedagoogid Jelena Butkevitš, Jekaterina Gavriltšenko, Jelena Malinin ja Aleksandr Beljakov.
Kontserdi teine osa lõppes lauluga «Happy New Year», millega tulid kõik esinejad lavale, lauluansabli neiudel küünlad käes. Pidulikkust rõhutati kirikukellade kuulamisega. Austati pedagooge ja kostüümikunstnik Natalja Rõbkinat. Jerjomina kiitis stuudio vahvaid lapsi, kes pidasid vastu kaks kontserti ühel päeval ega näidanud väsimuse märkigi.
Valka poolelt tervitasid esinejaid omavalitsuse esimehe asetäitja Unda Ozoliņa ja kultuurimaja direktor Aija Sallu.
«On olümpia-aasta. Mängude lõpetamisel öeldakse alati, et need olid parimad. Samamoodi võime öelda, et see oli stuudio Joy parim kontsert,» ütles Unda Ozoliņa. Valga linnapea Ivar Unt andis teada, et kultuuriminister oli talle kontserdi ajal öelnud, et see on parem kui Estonia ballett. Kuigi ministril oli plaan esimese osa järel lahkuda, ei saanud ta seda enda sõnul teha, kuna olnud nii huvitav.
Stuudio Joy tähistab oma viieteistkümnendat aastapäeva
17. aprillil Tallinnas Vene Teatris ning 28. ja 29. mail Valgas – kahel päeval siis, kui raha jätkub.
---------------------------------
Helve Braun, kontserdikülastaja
«Lapsed oma annetega on kogu aeg olemas. Vaja on ainult juhendajaid. Valgas on need olemas. Marina ei lase stuudio Joy latti alla, ei lähe kergema vastupanu teed.
Sellel kontserdil oli kõik – lavakujundus, laulud, tantsud, riietus varbaotsast juuksekrunnini, kogu lavastus – viimase piirini läbi mõeldud. Solist võiks ju võtta lihtsalt mikrofoni ja laulda, aga Joyl on terve lava esineja päralt ja ta täidab selle.
Tantsijad on filigraanselt treenitud, tantsud tipptasemel viimistletud. Lapsed naudivad, mida nad teevad. Marina oskab kontserdi kulgemisel pinget hoida, nii et kordagi ei hakka igav. Huvitav on saalis, aga esinejail kindlasti juba kontserdi ettevalmistuse käigus. Ka Joy kontsertide alaline külastaja ei pidanud pettuma.
Stuudio alustas oma tegevust vene lastega. Nüüd osaleb selle tegevuses ka palju eesti lapsi. See kõik on tore.
Minu ainus soov on see, et helivõimendusega üle ei pingutataks. Ootasin hella momenti ja ühe peaaegu leidsingi. Aga võib-olla see on minu probleem.»
Allikas: http://www.24tundi.ee/?id=210635



Teater


Tagasi
