Kroonpulmapaari nooruses käisid Pärnu rannas lehmakarjadki

Pärnus Tammsaare puiesteel poeg Jaani kodus nurrub kass Minni tulijaile vastu. "Pojatütre Sirli kass," täpsustab Ella, kel aastaid 92. Joann on paar aastat vanem. Poeg Jaan, kes juhib Info-Auto Pärnu esindust, ootas vanapaari maamajast linnakoju: isa auto vajas rehvide vahetust.

Maja on Joanni oma kätega ehitatud, alustatud 1943. aastal. Et ots otsaga kokku tulla, peeti lehma, ühel aastal koguni viit siga. Joann räägib, et Rannahotelli ja Kanali tänava vahel karjatati 25 lehma, Kanali tänava ja Mere tänava vahel aga 200 ja Raekülas 250 piimaandjat. Oli sõjajärgne aeg ja lehmakarjad käisid rannaski.

Ella suurim soov oli, et pojad saaksid hariduse. "Tingimata pidid nad muusikat õppima - minu kiiks, ehkki õppemaks oli 500 rubla," tõdeb ta. Poisid tudeerisid akordioni- ja klaverimängu, raha saamiseks kasvatas ema lilli ja müüs neid turul oma lilleputkas.

Hommik algab Joanni kohviga

Et poeg Jaan on katnud kohvilaua, läheb juttki sellele joogile. "Küllap ta on põhiliselt keelatud," arutleb Ella, kel südameprobleemid. "Aga noh, see üks tass päeva peale." Joann on maakodus oma hooleks võtnud hommikukohvi valmistamise.

Oli aeg, kui Ella hommikuti pliidi ees kamandas ja mehele putru vaaritas, sest REVis ehitusbrigadirina töötanud kaasa sai lõunati kuiva toidu näsimisest gastriidi. Tänu naise hoolitsusele võib ta nüüd endale hommikuti võileibugi lubada.

Vanapaaridelt tavatsetakse pärida pika ea saladust. Joann ja Ella arvavad: küllap raske füüsiline töö ongi eluiga pikendanud. Pisut seegi, et hingeraskuste puhul on mõistuski tööle pandud ja mõeldud: kas liigne muretsemine ikka midagi muudab?

Ella võtab taldrikule kooki. Kõrge tükike kukub ümber. Joann kallutab end kohe naisele lähemale ja aitab koogi kahvliga püsti. Ilus on vaadata.

Raskemat asja elus ei ole kui poja ja lapselapse kaotus. Vanem poeg Arvo, kes orkestris mängis, leiti ühel hommikul surnuna. Jaani tütar Kristi hukkus liiklusõnnetuses Prantsusmaal.

"Kristi on nii värskelt meeles. Ta oli andekas, joonistas hästi, tegi vitraaži. Maakodus korjas kullerkuppe ja nurmenukke, tuli, peokesed lilli täis. Otsisin vaasi, kuhu need panna," kurvastab Ella. "Aga midagi muuta ei ole kellegi võimuses."

Samal ajal pakub elu tasakaalu: Jaani noorema tütre Sirli kolmeaastane Laura on kui tulesäde, kes maakodus naeru külvab. "Meie suur rõõm, vanaduse päike," ütleb Ella. "Tuleb ja kallistab."

Ellagi on rõõmsameelne inimene, armastab muusikat ja laulu. Noorena kõõrutas Voldemar Rumesseni lastevanemate laulukooris. Joann on teda kodus kuulnud üht viisijuppi teise järel veeretamas. Kes teab, kui elu oleks lubanud, oleks Ellagi muusikat või siis aiandust õppima läinud. Nüüdki kasvab maakodus palju lilli. "Neid viin kahe kalli lahkunu hauale," ohkab naine.

Armastus jättis saarepiiga mandrile

Ella oli 17 vana, kui tuli Saaremaalt mandrile - täditütre juurde Audrusse. Oli aasta 1935 ja talusulastest noored said kokku. Elati üsna lähestikku, võimalust ikka ja jälle kohtuda pakkusid Audru pargipeod.

"Ega ma suur tantsumees olnud, aga poistel oli komme ehal käia," naerab Joann. "Neli aastat muudkui tutvusime, vahepeal käisin sõjaväes ära. Kui tagasi tulin, võtsin nooriku majja - oma juurde korterisse Sauga jõe kaldal väikses majas. Vaene aeg ja vaesed inimesed, suurt pidu ei olnud."

Ella heidab silmasäraga pilgu mehe suunas ja noogutab: "Jaa, nii ta oli ..."

Ella jäi koduseks, kasvatas kaht poega ja lilli. Joann, kel kätt puutöö peale, oli ehitustel hinnatud. Isegi laevu on ta ehitanud.

"Kunagise Pärnu tapamaja kõrval platsil, kambas kolm-neli laevakaptenit, ehitasime mitu aastat üht purjekat. Kahjuks oli tal kurb saatus: Tallinna sadamas sõitis teine laev küljelt sisse. Parandati ära, aga mõne aja pärast läks söelaadungiga ikka põhja. Teise laeva ehitasime Raekülas ja tegime ka Saksa sõjaväele praami," meenutab Joann.

Kuidas ta Saksa sõjaväkke värbamisest pääses? Mees pani seljakoti selga ja kõndis Pärnus ringi ega läinud koju seni, kuni värbamine lõpetati. "Oleks Kura kotti saadetud, oleksin sinna jäänud," ütleb Joann.

Mees tõi majja Lenini ordeni

Pärnus pole tänavat, kus Joann ei oleks maja ehitanud või remontinud. REVis töötas ta brigadirina, alluvuses kuus meest. Ehitati uusi maju ja tehti palju kapitaalremonti.

Mees mäletab raekoja parketi panekut, Estonia sanatooriumi (praegu Rannahotell) kapitaalremonti, rannahoone tantsulava parketi paigaldust. Loetelu võiks ta kaua jätkata. Tublidus ja töö kvaliteet sai austava krooni. Joann Laurile anti Lenini orden, mis sel ajal oli kõva sõna.

"Laupäeviti läksime veel eramaju tegema ja sageli oli nii, et pühapäeva õhtuks olid sarikad püsti ja liigud. Vundament oli muidugi enne valatud," meenutab mees. Seedri tänaval olevat Joanni ja ta meeste ehitatud maju ridamisi.

"Ja nüüd valutavad kõik kohad sellest üles-alla ronimisest," resümeerib Ella. Joann mõtiskleb: "Olen seitse korda lõikuslaual olnud ja mõelnud, et elaksin vähemalt pensionini. Nüüd olen juba 30 aastat pensionil olnud. Aga põlveliigesed peaks välja vahetama. Tassisime segu ja kivid ise, nüüd tõstab kraana. Lõunatasime puukuuris, kus tööriided hommikuks külmusid. Need tõmbasime teiste riiete peale."

Ella on Joanni kuulates vaikseks jäänud, pilk vaatab kuhugi kaugele. Kohe tuleb selgitus: "Oi jah, ikka hirmus kaua on juba elatud ... Töö ja töö, see ongi õnn olnud."
Joann sekkub Ella jutusse, lausudes, et nende elul pole viga. Ta suutis talveks veel 45 ruumi puid teha. Poeg Jaan peab alati meeles, aitab ja hoolitseb. Minia Ülle on nii usin, et Ella ei jõua ära imestada, kui korras ja kena koduaed on.

Joann võtab Ellal õlgade ümbert kinni ja naine hakkab südamest naerma: "Ta teeb vahel ikka veel sellist tempu!"

Abielujuubelid
5 aastat kooselu – puupulm, 10 – tina- või roospulm, 15 – kristall- või plekkpulm, 20  – portselanpulm, 25 – hõbepulm, 30 – pärl- või elevandiluupulm, 35 – lõuendpulm, 40 – rubiinpulm, 45 – nimetus puudub, 50 – kuldpulm, 55 – tänupulm, 60 – briljant- või teemantpulm, 65 – raudpulm ja 70 – kroonpulm.

Allikas: Pärnu maavalitsuse perekonnaseisuosakond