No-Big-Silence: uuel plaadil tagasi juurte juurde

Selle aasta 18. mail ilmus nende kuues album «Starstealer». See on Eesti mitteametlikus, aga tõele vastavas müügitabelis Jää-ääre järel teine, edestades pikalt nii Toomas Annit kui Depeche Mode’i.

Väga enesekindla endastmõistetavusega esitatud riff’n’roll-plaat, millelt minu pähe, päevaks, mil NBSi intervjueerima lähen, on jäänud esinema lugu «Plastic Cabaret», ilmselt kõige glämmim ja edevam töö sel plaadil. Võib-olla on see indeks, et mulle meeldis eelmise plaadi «War In Wonderland» elektrom ja tantsulisem ja edevam joon rohkem, aga võib-olla ei ole ka.

Kohtun bändiga nende prooviruumis, kus tehakse tulist tööd, et end uuele plaadile väärilisse kontserdivormi viia. Saan ka teada, et seda prooviruumi näeb juba üsna varsti rohkemal hulgal rahvast, kuna selles filmitakse video «Starstealeri» esimesele singliloole «Chain Me».

Kohal on bänd koosseisus laulja ja sõnadekirjutaja Cram, kitarride, klahvide ja progede mees Kristo Kotkas, bassimees Villem Tarvas ning nende uusim liige, trummar Rainer Mere.

Kas jäite ise plaadiga rahule?

Kristo: Imelik küsimus natuke, sest sama hea oleks ju küsida, kui laps sünnib, et kas jäid rahule.

No ma mõtlen, et kui midagi luua või teha, et ikka ju arvad, et...

Kristo: Et midagi jäi kripeldama?

Nojah.

Villem: Ega ju kunagi ei saa asjad päris lõpuni valmis. Eks laivide ajal saab öelda, et on valmis.

Sel plaadil, tundub mulle, on kuidagi lõbusust ja glamuuri vähem, sellist electro- ja tantsuvärki, peomeeleolusid?

Kristo: Võib-olla küll. Või on hoopis kitarrid kõvemaks keeratud. Villemil olid seekord lihtsalt minoorsemad ideed, mille kallal tööle hakkasime.

Cram: Plaat on jah selline rohkem tagasi juurte juurde. Minu meelest on terviklikum kui meie varasemad plaadid.

Pöördun Villemi poole küsimaks minoorsete ideede põhjuste kohta ja mõtlen, et äkki on nii ebaviisakas küsida. Aga Villem, nagu kogu intervjuu vältel, on cool.

Villem: Lood tulid jah minoorsemad. Aga ega ma ei teagi täpselt, mis need põhjused olla võivad. Võib-olla on asi ümbritsevas, mingis üldisemas pessimismis, mis praegu valitseb.

Pajatan, et minu lemmik pärast esialgseid kuulamiskordi on «Plastic Cabaret» ja ma ei saa sellest küll, niisiis perfektne poplugu, hakkab külge ja lahti ei lase. Nagu Kylie Minogue’ «Can’t Get You Out Of My Head». Kas teil endal ka mõni väga spets lemmik plaadil leidub?

Kristo: Mul mingit konkreetset lemmikut ei ole. Töötasime plaadi tarbeks umbes 30 looga ja kõik on head ja lemmikud. Tuli lugusid välja jätta. Eks võib-olla kunagi tulevikus mõned ilmuvad ka. Sel plaadil on meil ka üks lugu näiteks «War In Wonderlandilt» välja jäetud lugude hulgast.

Esimene singel on «Chain Me», miks just see ja kas video ka tuleb?

Kristo: Kohe esimene lugu plaadil ka ja näitab hästi ära, millise plaadiga tegu on. Video tuleb küll. Meid kutsuti «Terevisiooni» esinema. Seal esineb bänd nurgas. Tead?

Ei tea.

Kristo: Bänd imiteerib seal nurgas esinemist, kus teda siis ka filmitakse. Nii kuidas võimalused lubavad, ja ega need eriti ei luba. Mõtlesime, et see pole ikka päris see. Otsustasime, et teeme siinsamas prooviruumis video. Tuleb selline prooviruumivideo. Villem on režissöör.

Villem: Ega videot muidugi eriti mõtet teha ei ole, maksab raha, aga praktiliselt kuskil näidata ei ole.

No-Big-Silence on selline suur ja laia joonega bänd, tulevärk ja puha, kohati tekib tunne, kas väljund ainult Eesti jaoks raiskamine ei ole? Kas mingit pakkumist või varianti välismaalt ei ole?

Kristo: Kõigepealt peame kodumaal oma tegemisi tutvustama. Aga 2000. aasta plaat «Successful, Bitch, Beautiful» oli Soomes müügil. See kõik on väga keeruline, kes ikka hakkab sinna raha tampima. See on ju nagu uue brändiga turuletulek. Vaja sisse töötada. Bände on palju. Ei, me sellele üldiselt ei mõtle. See, et Metsatöll Soome plaadifirma all on, on muidugi suur asi. Loodan, et neil läheb seal kõik kõige paremini.

Küsin nüüd ühe rumala küsimuse: kas NBSil on ka midagi sõnumilaadset levitada, mingid kesksed teemad?

Cram: Ei. Teemad tulevad elust. Tavalised inimestevahelised suhted. Sa lihtsalt võtad ja tõstad need mingisse fantaasiamaailma ja teed enda jaoks huvitavamaks.
Ümbritsev info, mingid trendid ja hoovused ja kogu see iba. Muudad selle kuidagi apetiitsemaks. Nii see käib.

Eelmine plaat ilmus teil 2006, kuidas tekib hetk, et nüüd on vaja uut plaati välja anda, kas mingite kindlate ajavahemike järel toimub nagu mingi info kuhjumine, see siis pakitseb ja tahab välja pääseda?

Cram: Selline tunne tuleb lihtsalt peale. Tunne, et nüüd on ilgelt uusi lugusid vaja.
Eelkõige annab see tunne end laivide ajal teada, kui tahaks mingeid uusi asju teha. Siis teedki lugusid.

Teil on plaatide vahel päris pikad vahed?

Kristo: Tänapäeval on vist kolm aastat tõesti piiri peal pikk aeg kahe albumi vahel. Elu on läinud kiireks ja tarbimine samuti. Meie jaoks on kolm aastat albumite vahel aga paras aeg. Võib-olla teeme kunagi neid ka kiiremini, kuid lubama ei hakka.

Kuidas 2009. aastal Eestis üldine muusikaline foon tundub?

Kristo: Minu meelest päris hea. Meeldib see, et palju tehakse bändi lihtsalt bänditegemise pärast. Entusiasmi on ja väljundit ka. Igasugu üritusi ja festivale on.
Näiteks 90ndate keskel ei olnud üldse mõtet kitarridega bändi teha. Entusiasm kadus.
Viisid mingi oma asja raadiosse, diskor kuulas ja kui lugu jõudis sinnamaani, kus tulid mängu elektrikitarrid, küsis ta, mis asi see veel on, seda küll ei mängi. Praegu juba on mõtet teha rokkmuusikat.