Autor ootab põnevusega noorpõlvenäidendi uuslavastust

Vana kalur Nikolaus ja vana jahimees Voomer elavad üheksakorruselise maja seitsmendal korrusel. See pisiasi ei sega neid sealsamas oma kodus jahti pidamast ja kala püüdmast ehk elamast just selles maailmas, kus nad soovivad, mitte selles, mis neid tegelikult ümbritseb.

Vanameeste muinasjutumaailma tungib aga vägagi maine varakapitalistlik rahamaailm. Lapselaps tahab Nikolause korterit maha müüa, et oma noore naisega Havaile sõita. Ja ärimees Sulbert ei unusta ühelgi võimalikul juhul mainimast, et tal on raha, tutvusi politseis ning üleüldse ulatuvad tema käed kaugele. Päris kena äratundmine mõnele praeguselegi tegijale mõeldes.

Autor keerab kogu sündmustiku vaid talle omase oskusega fantaasia- ja  absurdimaailma, lastes kõlada tervel hulgal kivirähkilikel, pisut nihkes dialoogidel. Kuni hall reaalsus ongi sunnitud unistuste ees taanduma.

Andrus Kivirähk ütles «Vanameestest» kõneldes «Sakalale», et see on tema armas lapsepõlvetükk, üldse esimene näidend, mille ta kirjutas.

«See esietendus Nukuteatris 1992. aastal. Nii et kirjutatud on see üheksakümne esimesel,» rehkendas autor.
Ehkki tavaliselt on Kivirähk oma näidendite proovides heal meelel kohal, Viljandisse ta lavastuse sündi jälgima ei jõua. Pärimisele, kas Viljandi on liiga kaugel, vastas ta, et seda ka, aga põhipõhjus on, et VAT teatris on lavale jõudmas tema uus näidend «Ingel, ingel, vii mind taeva» ning uue teose lavaletoomisel tuleb rohkem silma peal hoida.

«Tulen suure huviga Viljandi esikale. Taaskohtumine selle näidendiga on väga nostalgiline: seitseteist aastat hiljem,» lausus ta.