Jõulud ja aastavahetus Austraalia moodi

Olen nüüd juba peaaegu neli kuud Austraalias ringi rännanud ja pean tõdema, et elu on siin ikka hoopis teistsugune kui Eesti materialistlikus ühiskonnas. Inimesed on rõõmsad ja abivalmid ning kaks lauset, mida kuuled igas teenindusettevõttes, enamikult tööandjatelt ja ka lihtsalt tänaval, on «Too easy, mate» ja «No worries, mate» ehk tõlgituna «Väga lihtne, mu semu» või «Pole probleemi, mu semu».

Säärane see elu siin ongi! Kui endal vähegi pealehakkamist on, ei valmista töö leidmine mingit raskust. Ja mis kõige parem: siin teenid kuu aega kuskil raha ja seejärel saad selle eest vabalt teise kuu reisida.

Eelkõige pakutaksegi hooajatööd. Farmides saab aasta ringi puu- ja juurvilju korjata — Austraalia on ju nii suur, et alati on mõnes selles osas soe ja midagi valmimas. Pidevalt otsitakse ettekandjaid ja baaridaame ning mehi ehitustööle.

Mina pidasin kuus nädalat ettekandja-baaridaami ametit Queenslandi osariigi linnas nimega Townsville. Siis sõitsin natuke ringi ning pärast seda suundusin kaheks nädalaks veidi lõuna poole Emeraldi, kus korjasin ühes farmis viinamarju. Kui koristusaeg otsa lõppes, hakkasime hooldama väikseid viinamarjavääte, et neist suured tugevad taimed kasvaksid.

Olengi oma Austraalias veedetud aja jooksul kaks kuud töötanud ja kaks kuud reisinud. Olgem ausad, Eestis ikka asjad nõnda ei käi, eriti kui arvestada, et olen siin kõigest lihttööline.

Jõuluhullust ei kohanud

Kui nüüd jõulude juurde tulla, siis ega siinses 30-kraadises palavuses õiget pühadetunnet tekkinud. Townsville’is püstitati küll juba novembri algul linnasüdamesse võimas kuusk, kuid paraku oli see tehispuu. Jalutasin oma Euroopa sõpradega ümber selle ja imestasin, miks see seal püsti pandi. Novembri keskpaiku hakkas poodidest kostma jõululaule, kuid need tundusid kohatud — lund ju ei ole!

See kuusepuu oli üks väheseid jõulude saabumisele viitavaid asju Austraalias. Hiljem ringi rännates ei märganud ma enne detsembrit midagi nende pühadega seonduvat. Isegi aasta viimasel kuul oli kõik Eestiga võrreldes väga tagasihoidlik.

Sellist jõuluhullust nagu meil võis siin kohata võib-olla viimastel pühade-eelsetel päevadel suurde kaubanduskeskusesse sattudes. Mina hoidsin neist targu eemale.

Jõulusöömaaeg on siin 25. detsembril, mitte 24. detsembril nagu meil. Ja eestlastele nii armsaks saanud seaprae valmistamise asemel korraldab austraallane grillipeo või pikniku ookeani ääres, pargis või oma koduaias. Pakutakse grillitud liha ja vorsti, salatit ning midagi magusat.

Jõuluõhtu möödus purjede all

Minu jõuluõhtu, see Eesti oma, möödus tänavu purjekal, seilates Whitsunday saarte vahel. Laevaköögist pandi lauale makaroni-tuunikalasalat, võileivamaterjal ning eestlastelegi harjumuspärane marineeritud keedupeet. Küpsist sõime ka.

Whitsunday saarestikku kuulub 74 saart, millest 70 moodustab rahvuspargi. Seetõttu võib seal viibida ainult päevasel ajal ning jalutusradadelt ega avalikest randadest kõrvale põigata pole lubatud.

Siniroheline vesi saarte ümber on koduks maailma suurimale korallrahule Great Barrier Reefile. Tänu liigirohkusele on see ühtlasi Austraalia hinnatumaid snorgeldamis- ja sukeldumiskohti.

Suurima saare Whitsunday pindala on 109 ruutkilomeetrit ja kõrgus merepinnast 428 meetrit. Saare lõunakaldal on kuue kilomeetri pikkune rand nimega Whitehaven Beach. Samal saarel asub ka kogu saarestiku uhkeima vaatega paik Hill Inlet.

Minu jõuluaeg mööduski seal valgel liival lebades ning supeldes ja snorgeldades.

Aga ärge mitte mõelgegi, et seal niisama ujuda on turvaline! Austraalia kirdeosas on suveperioodil ehk novembrist märtsini lubatud ujuda üksnes spetsiaalseid kostüüme kandes, sest sealses vees liigub ringi umbes kümmet liiki meduuse, kes võivad inimest surmavalt kõrvetada.

Üldjuhul päästab see, kui kõrvetatud kohale äädikat valada ning seda vedelikku võib suurtes pudelites leida igast rannast. Parem on siiski mitte riskida ja kostüüm selga panna.

Saartelt tagasi maale jõudnud, kohtasime kuurortlinna Airlie Beachi tänavatel igasugu huvitavaid tegelasi: kes käis päeval ringi bikiinide ja päkapikumütsiga, kes õhtul päkapikuks või jõuluvanaks riietununa. Teel saartelt Sydneysse oli meie lennuk kaunistatud kuldse karraga ja stjuardessidel olid peas jõulumütsid.

Aastavahetus Sydneys

Ilmselt on paljud kuulnud, et just Sydneys on aastavahetusel kõige võimsam tulevärk. Eks mõelda ikka seda saluuti, mis kuulsalt Sydney sadamasillalt taevasse lastakse ja mis õige nurga alt vaadatuna ka ooperimaja kohal särama lööb. Otsustasime meiegi sõpradega seda kaema minna.

Parim koht ilutulestiku nautimiseks on Sydney kuninglik botaanikaaed ja seda teavad vist kõik, kes aastavahetuseks Austraaliasse on sõitnud. Sel aastal oli sinna kokku tulnud lugematu hulk rahvast.

Kuna linnas levis kuuldus, et botaanikaaia väravad pannakse juba kell 13 kinni, otsustasime varakult kohale minna. Ja õigesti tegime. Pärast poolteisetunnist järjekorras seismist ja turvakontrolli läbimist pääsesime kell 14 ehk kümme tundi enne ilutulestiku algust sisse. Selleks ajaks olid kõik paremad platsid võetud, kuid tänu oma veel varem päral olnud sõpradele saime endale siiski suurepärase koha.

Viljandi inimestele võib võrdluseks tuua, et istekohta oli seal sama keeruline leida kui folgifestivali paremate esinejate ajal.

Kella 17 paiku oli botaanikaaia värav lukku pandud, sest lubatud inimeste arv oli täis saanud.

Esimene ilutulestik leidis aset juba kell 21. See olevat mõeldud lastele, et nood saaksid varakult magama minna. Kui kell hakkas lähenema südaööle, muutusid inimesed veidi ärevaks ja otsisid kohti, kust vaatemängu veel parem jälgida oleks.

Kui silla külge kinnitatud suur elektrooniline liivakell tühjaks jooksis, kostsidki lõpuks paugud. Rakette lasti nii sillalt kui veel kolmelt poolt, vahepeal isegi kõrghoonete katustelt. Tulemöll kestis kümme minutit ja oli vägev vaatepilt. Midagi sellist polnud meist keegi varem näinud. Inimesed vahtisid, suu ammuli, taevasse, ahmisid õhku ning kiljusid rõõmust.

Kui ilutulestik läbi sai, sätiti end vaikselt linna poole: kes läks koju, kes ööklubisse edasi pidutsema. Tallinnaga võrreldes oli Sydneys rahulik: kesklinna kaudu ööbimispaika jalutades ei näinud ma ainsatki kaklust ega ühtegi politseinikku.