Kaitseväelased kogevad Afganistani sõjas ekstreemsusi

"Eestlased on Helmandi provintsis Sangini orus, mida loetakse praegu Afganistani suurimaks kriisikoldeks," rääkis Kanarik. "Eesti poiste ülesanne on lihtsustatult öelduna hoida oma vastutusala vastasest puhtana."

Et tegu on ohtliku missiooniga, näitab tõik, et sel aastal on Afganistanis hukkunud 2 ja haavata saanud 11 kaitseväelast.
Estcoy-4 naaseb Eestisse esialgsetel andmetel järgmisel nädalal, ent enne kojutulekut leidsid mehed aega Pärnu Postimehe küsimustele vastata.

Kuulid vihisesid pea ümber

Afganistanis teenivate kaitseväelaste kinnitusel möödub enamik ajast operatsioonil, siis ollakse lahinguvalmiduses 24 tundi ööpäevas ja nii nädalaid jutti. Kõige pikem operatsioon kestis eestlastel terve kuu.
Baaslaagris ollakse vaid väljapuhkamiseks.

Eestlaste ülesannete hulka kuuluvad lahingus või lahingupaiga lähedal teiste üksuste toetamine, patrullimine, autode kontroll, maa-ala julgestamine ja positsioonide hoidmine.
Operatsioonil olles peavad sõdurid palavuses kaasa vedama kuni 35 kilogrammi varustust, mille hulka kuuluvad peale relvade ja kuulivesti toit, vesi ja laskemoon.
Kuigi kolm neljast pärnumaalasest on olnud missioonil mitu korda varemgi, peavad kõik Afganistani varasemaga võrreldes kõige hullemaks kohaks.

"Olen käinud Bosnias ja kaks korda Kosovos," rääkis Koonga vallast pärit, praegu Pärnus elav ja Afganistanis soomukijuhina töötav nooremseersant Aimur Peerna. "Eelmiste erinevus selle missiooniga on suur. Neis kohtades ju sõda enam ei olnud. Siin on. Lahingutegevuses oleme siin kõik osalenud."

Kõige ilmekamalt kirjeldas sõdurite tööd pärnakas, nooremseersandi auastmes Sven Bachmann, kes on missioonil esimest korda.
"Sõdime koos brittidega Talibani vastu," rääkis soomuki sihturina tegutsev Bachmann."Kaasatud on taanlased ja Afganistani üksused. Oleme osalenud paljudes lahingkontaktides Talibaniga."

Vändrast pärit ja Audru lähedal elav nooremseersant Ranno Pettaigi kinnitas, et suurema osa ajast on eestlased otse lahingumöllu keskel.
"Vahel tuleb ikka ette, et kuulid hakkavad väga lähedalt pea ümber vihisema," kirjeldas varem Iraagis teeninud Pettai. "Ekstreemseid olukordi on esinenud ikka päris palju. Ühtegi nii-öelda tavalist päeva meil siin pole. Väljas olles tuleb kõik mängu panna ja täita meile antud ülesandeid võimalikult hästi."

Neljanda pärnakana tegutseb Afganistanis Eesti kontingendi toetusüksuses NSE-3 logistik veebel Tauno Tuul. Erinevalt kaaslastest satub Tuul lahingutegevusse harvem. Tema ülesanne on muretseda igapäevaselt sõdurite varustuse ja olme eest. Tuul varustab sõdureid operatsioonil olleski ja koordineerib lende nii väljapoole riiki kui riigisiseselt.

Meeste jutu järgi on äärmuslikke olukordi Afganistanis igal sammul. Peale pideva sõjalise ohu on eestlastele harjumatu kohalik kliima, ümberringi näeb kohutavat vaesust.
"Väga harjumatu on, et ühelgi hommikul ei ole olukurd muutunud, sest alati paistab päike ja juba hommikutundidel on temperatuur tõusnud üle 25 kraadi," kirjeldas Tuul. "See on nagu lõppematu unenägu. Siin riigis elada koos putukate ja kirju loomariigiga on paras katsumus."
Putukatega puutusid Estcoy-4 jalaväelased eriti rängalt kokku tänavu suvel, kui ühte maja läbi otsides ründas Eesti kaitseväelasi tuhandetest kirpudest armee.

Kohalikud inimesed elavad enamasti savist ja õlgedest ehitatud onnides. Rikkust näitab oma kaev ja vee olemasolu.
Üksikutel on majja kaevatud kraav, mis täidab kanalisatsiooni ülesannet. Paljudel on raadiod ja valjuhääldid, kuid telereid pole eestlased veel märganud. Mõnes kodus ripub ka mõni pirn või lamp.

"Kohati on mulje, et tehnika on siin nagu 21. sajandil, aga inimesed elavad justkui 12. sajandil," iseloomustas Bachmann.
"Afganistan on maa, kus selle lõputu sõja pärast mitte kunagi ei tahaks elada," lisas Pettai.

Eestlased on popid poisid

Enne välismissioonile minekut läbivad kõik sõdurid väljaõppe Paldiskis väljaõppekeskuse rahuoperatsioonide keskuses, kus pooleaastase missiooni väljaõppeperioodi jooksul antakse põhjalik ülevaade missioonipiirkonnast ja õpitakse tegutsema vastavalt missiooni iseloomule ja ülesandele.

"Kindlasti korratakse üle üksikvõitleja tasand ja väikeüksuste taktika ning seejärel vastavalt oma erialale - mina töötan logistikuna, seega läbisin oma edasise väljaõppe lahinguteenindustoetuse väljaõppekeskuse tagalapataljonis," seletas Tuul.

Et eestlaste väljaõpe on tasemel, näitab seegi, et suuremad väekontingendid suisa võistlevat Afganistanis selle nimel, kes eestlased oma alluvusse saab.
"Üldiselt on läbisaamine teiste riikide sõduritega hea," väitis Bachmann e-kirjas küsimustele vastates. "Selle nimel, et meid oma alluvusse saada, peaaegu "kakeldakse"."

Et eestlased on hinnas, rakendatakse neid peaaegu kõikjal, kus saab. Eestlased peavad oma relvastust üheks modernsemaks ja töökindlamaks, mida Afganistanis kasutatakse. Peale Pasi-soomukite kuuluvad nende relvastusse automaadid, kuulipildujad, tankitõrjerelvad ja miinipildujad.

"Eesti sõdurite relvastus ei ole sugugi halvem kui teistel liitlasriikidel, arvestades seda, kui noor on meie kaitsevägi, oleme väga heal tasemel," kinnitas Tuul.
Kohalike elanike suhtumine võõrriigi sõduritesse on meeste sõnade järgi pigem külm kui sõbralik. Eri riikide sõduritel kohalikud eriti vahet ei tee. Mõni olevat välissõdurite suhtes sõbralik, mõni vaenulik, osa suhtub sõduritesse ükskõikselt.

"Kohalikud baasitöölised suhtuvad meisse hästi ja vahel isegi räägivad mõne sõna inglise keelt, osa kõneleb vene keelt," kirjeldas Tuul. "Peamised küsimused on ikka, kas sa oled abielus, kas sul on suur pere, kas sulle meeldib Afganistan."

Vabal ajal suheldakse kodustega

Meeste kinnitusel olid kodused enne nende Afganistani tulekut murelikud, kuid siiski rahulikud ja palusid poistel ikka tervena tagasi tulla.
"Näiliselt reageerisid kodused rahulikult, aga ega ju inimese sisse näe," rääkis Tuul. "Tuttavad, kes olid Nõukogude armee ajal ise Afganistanis, laitsid selle mõtte küll kohe maha."

"Ega kodused muidugi väga rõõmsad olnud," tunnistas Aimur Peerna. "Ent siia tulek oli minu valik."

Ranno Pettai sõnade järgi toetab elukaaslane teda kõiges. "Elukaaslane ja teised lähedased reageerisid samamoodi, kui ma Iraaki läksin," teadis Pettai. "Olid mures ja palusid mul tervena tagasi tulla."

Niipalju, kui eestlastele antakse operatsioonist väljapuhkamiseks vaba aega, üritavad mehed baaslaagris Camp Bastionis Interneti ja telefoni teel kodustega suhelda.
Bastionis elatakse 20kohalistes telkides ja sõdurite olme eest on seal igati hoolitsetud.

"Baasis on elu üsna hea," kirjeldas Tuul. "Toit on rikkalik, hommikuti pakutakse peekonit ja mune, lõunaks võid valida mitme roa vahel ja õhtul samuti. Sportimisvõimalused on mitmekesised, saab kasutada jõusaale, käia jooksmas ja mängida palli."
Sellele lisaks ehitasid eestlased ise omale bastionisse sauna ja käivad vabadel hetkedel saunas.

Bachmann lausus, et Internetis käies loeb ta vahel Pärnu Postimeest. "Siiski, mida vähem tead operatsioonil olles kodust ja Eestist, seda parem," lisas ta. "Nii on lihtsam tööle keskenduda."
Ülejäänud ajal tuleb relvi hooldada ja mehed üritavad magadagi niipalju, kui saab, et olla valmis järgmiseks operatsiooniks.

Ametivalikut ei kahetse

Kuigi tänavu suvel hukkus Afganistanis kaks Eesti kaitseväelast, ei kahetse ükski neljast pärnakast oma ametivalikut. Pigem on missioon hea võimalus näha maailma ja praktiseerida keeli.

"Tegelikult tahtsin arstiks saada," kirjutas Tauno Tuul. "Kuid läksin ajateenistusse, kust rühmakaaslane vedas mind poolvägisi kaitseväe lahingukooli nooremallohvitseride kursusele. Sealt tuligi see sõduripisik. Kord, distsipliin, ühtsustunne - see kõik lõi aluse soovile saada elukutseliseks sõduriks."

Tuul lisas, et noorena ei olnud ta füüsis just kõige parem, kuid sõjaväes paranesid nii füüsiline vorm kui tervis märgatavalt.
"Elukutse ohtlikkusele ma küll ei mõtle," kinnitas Tuul. "Niisama hästi võidakse ju relvaga rünnata linnas patrullivat politseinikku."

Tuul lisas, et missioon on ideaalne koht võõrkeelt harjutada.
"Töökeel on siin inglise keel ja vahel tuleb päevas suhelda inglise keeles rohkem kui eesti keeles, igal juhul hea praktika," seletas Tuul. "Kui missiooni alguses räägidki natuke grammatiliselt valesti, siis kuu möödudes on keeleline areng märgatav."

Nagu Tuulele, hakkas sõdurielu ajateenistuses meeldima Sven Bachmannile ja Aimur Peernale. "Igal elukutsel on omad miinused ja plussid," tähendas Bachmann.
"Tänaval võid ju auto alla jääda," kommenteeris Peerna ameti ohtlikkust.
Varem lukksepa ja ehitajana töötanud Ranno Pettaigi pidas sõdurielu enda jaoks kõige sobivamaks.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, naasevad pärnakad koos ülejäänud Estcoy-4ga missioonilt koju järgmise nädala teises pooles. Neid asendab Afganistanis jalaväekompanii Estcoy-5.