Egiptus ei pruugi tähendada vaid peesitamist

"Võtke mult see vaade ära ja siis ma suren maha," ütleb Tamming. "Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ka mitte Egiptusest, et kui soe, ilus ja ajalooline ja nii edasi. Minu sõnum on hoopis see, et Egiptus ei pea tingimata tähendama Hurghadas või Sharm el Sheikis päevitamist ja snorgeldamist. Võimalik on minna hoopis Niiluse kruiisile või võtta Kairo-Aleksandria individuaalreis. See teine tee, mida kasutavad vähesed, on praadimisest huvitavam. Ja pakub aega mõtlemiseks."

Egiptlase lambi paneb põlema Assuan

Laevareis Niilusel, kus Rannametsa vanahärra käis, algas Luxorist ja lõppes Assuani paisu ees. Vahepeale jäid lüüsid, peatused väikelinnades ja muidugi ajalugu, ajalugu ja veel kord ajalugu. Kultuurikihti on Egiptuses võimatu lugeda või ammendada - see kiht on nagu näiteks Roomas või Pariisis väga paks.
Assuan, muide, on koht, kuhu Nõukogude Liit omal ajal Egiptuse "õigele" teele kallutamiseks kõva raha sisse pani.

"Kogu Egiptuse elekter tuleb sealt," teab Tamming. "Aga ümberkaudselt maalt, mida üleujutused varem igal aastal niisutasid, on viljakus võetud ja ökoprobleem nüüd suur."
Neile, kes Niiluse kruiisile minna kavatsevad, soovitab Tamming mitte teha suurt probleemi sellest, kas saad laevas esimese või teise klassi kajuti. Mõlemad on mugavad ja söök laevas korralik, aga vältida võiks mootorimüraga alumist tekki. Mida aga Egiptuses vältida ei saa, on pealetükkivad kaubitsejad.
"Kui laev lüüside juurde seisma jääb, ilmub kohe kusagilt paarkümmend aerupaati," kirjeldab Niiluselt tulnu. "Sõidetakse laeva kõrvale ja kukutakse oma kaupa üles pilduma: ikka "only for you" ja "your price?". Ülalt pillutakse tagasi, osa kukub vette, ärimehed õngitsevad selle välja ... Aeg-ajalt ilmub politseipaat, kaubitsejad kaovad korraks, aga on kohe tagasi. Taanlased kas ei jaganud süsteemi või olid lihtsalt ülbed: võtsid pardale visatud kauba, viisid selle maksmata kajutisse ja punkt."

Kairo on mitmes mõttes eriline

Häiriv on kaubitsemine kui paljude egiptlaste elulaad Kairoski. Aga seal käimata jätta oleks Tammingu arvates viga.
"See on üks ainulaadsemaid mu külastatud 20 maailma suurema linna seas," väidab Rannametsa vana. "Näiteks sellist liikluskaost pole ma näinud isegi lehmi ja kärusid täis Indias. Või kui, siis Venezuelas Caracases, kus foor küll on, aga keegi sellele tähelepanu ei pööra ja tänava ületad omal riisikol. See-eest USAs Los Angeleses jääb suur turismibuss kaugel üksikut jalakäijat nähes ontlikult seisma: ole hea, mine."

Kairo suurematel tänavatel kulgeb ühes suunas tosin rida. Pole foore, pole politseid. Kusagilt keerab kolm rida vasakule, ja on üksnes südametunnistuse asi, millal sõidukite vool end sinna surub.
"Nägin vaid üht mõlgita autot. Tõsi, poeaknal," muigab Tamming.
Kairo visiitkaardiks võib pidada pooleldi ehitatud maju.
"Seisavad jah, vardad püsti. Mõte selles, et kui pere suureneb, ehitatakse juurde. Ja maksu ei pea maksma, enne kui maja valmis. Aga maja ei saa kunagi valmis," selgitab rännumees.

Püramiidid tuleb ikka ära vaadata

"Egiptuse muuseum ja püramiidid on igale külalisele lausa kohustuslikud," kinnitab Tamming. "Ja Suessi kanali alt Aasiast Aafrikasse tuleb sõita. Mis püramiididesse puutub, siis mul oli juba lapsepõlves unistus, et näen püramiide ja neid valvavat sfinksi kõrbest kerkimas. Tegelikult on linn püramiididest ammu mööda kasvanud ja ainult ühest kohast saab kõik kolm püramiidi pildile võtta."
Tamming võtab veel liikluse teemal mõtiskleda.
"Jalgrattaga Egiptuses sõita ei saa. Nagu ka USAs, kus sellest kohe jama tõuseb," kinnitab maailma näinud mees. "Ja need autovabad päevad on üldjuhul korraldaja enesenäitamine, ei enamat. Kasu neist ei tõuse. Efekt on umbes selline nagu Silver Meikari jabur üleskutse mitte minna Pekingi olümpiale. Et midagi ei muutu, aga kogu maailm vaatab meid."

Reisimine ergutab mõtlemist

Kes palju käib, see palju näeb, oskab võrrelda ja järeldusi teha.
"Eestlane nuriseb praegu, et elu pole hea ning Ansip, Savisaar ja Viisitamm on pahad," mõtiskleb Valdur Tamming. "Aga Indias elab 200 miljonit inimest tänaval ja see on nende elulaad. Üks hindu ütles mulle, et tema esivanemad elasid juba mitu tuhat aastat tagasi tänaval ning sellest pole probleemi. Tolle mehe jutu järel vaatasin kahe kaevurõnga sees elavat peret hoopis teise pilguga. Titicaca järvel kõrkjaonnis elava pere elulaad on talle sobiv, maja asemel telgis elava aafriklase elu tema oma. Nii peabki olema."
Maailm on nii erinev, võimalused on seinast seinani. Tammingu väitel on Los Angelese rikas nii rikas, et Eesti rikas on tema kõrval vaene. Ja India vaene nii vaene, et Eesti vaene tundub tema kõrval kröösus.

Egiptuse ja egiptlasega tuleb harjuda

"Kui soomlane käib tööl korralikult viis päeva nädalas ja kümnest neljani, siis Egiptuses kellaajad ja kokkulepped väga ei kehti," räägib Tamming. "Välja arvatud see, kui midagi ostes tingid ja kokkuleppeni jõuad, siis enam ostust taganeda ei tohi."
Egiptuses on ainult mõni fikseeritud hindadega pood, mujal käib ikka nii, et 100 küsitakse, 50ga ostad ja ikka oled kui turist lüpsta saanud.
"Tasub vaadata vääringuid," hoiatab reisimees. "Su käest küsitakse esmalt dollareid, siis: "Äkki maksad eurodes?" Sina arvestad, otsid kupüüre, tema käes aga ootamatult osa rahatähti kaob.

Naljakaid asju kohtab Egiptuses veel. Näiteks ramadaan, mille ajal muslim süüa, juua ja muid häid asju teha ei tohi. Erand on reisilolemine. Nii ongi paljud rikkad muslimid alati ramadaani ajal reisil. Teevad, mis tahavad, ja usukohustusedki täidetud. Või Mekas käik. Igaüks peab seal ju korra elus ära käima. Aga ... ei pea tingimata ise minema, võib palgata inimese, kes selle tee sinu eest ära kõmbib, ja asi ongi ants.
"Kõige imelikum lugu juhtus, kui kellelgi meie grupist viinaisu peale tuli," meenutab Valdur Tamming. "Muslim teatavasti ei joo ja ramadaani ajal on isegi sellele mõtlemine suur patt.

Aga nii mõnigi võtab ikka. Meie meestel tuli pähe küsida ametimehelt, täpsemalt politseinikult, kust viina saab. Ja, oh imet, politseinik viis küsija kinnimaja asemel kättpidi otse sinna, kust tulivett osta sai."