Brasiillase mured varjutavad samba, jalgpall ja päike

Samba on elustiil

Rio de Janeiros on seitse aasta läbi tegutsevat sambakooli. Neis õpivad tuhanded inimesed ja kõik üksnes selle nimel, et kord aastas üks vägev karneval maha pidada. Karneval, mis kestab vahetpidamata päevi ja öid, mille kestel lastakse taevasse lugematud paugud ilutulestikku ja kulutatakse palju raha kostüümidele. Ka juuakse, kakeldakse, saadakse infarkte ja surrakse.

Külastasime üht sambakooli. Selle juurde kuulub just see pikkade betoontribüünidega peamine tänav, mida mööda karneval liikuma hakkab.
Oli koolivaheaeg ja lahti vaid karnevalikostüümide ekspositsioon. Maksad 12 krooni ja võid imetleda kõiki neid sulgedega rüüsid ning peakatteid, mis kord aastas maailma kõigis telekanalites vilksatavad. Vähe sellest, maksad veel 36 krooni ja nobedad teenindajad panevad su pealaest jalatallani karnevalikostüümi! See on üllatavalt raske ja palav kanda, aga sellega võid sambakoolis ringi jalutada, palju soovid.

Lapsed ristmikel

Rios fooridest ja ummikutest puudust ei ole. Fooride all toimub päris omapäraseid vaatemänge. Seal tegutsevad mõne riaali teenimise lootuses lapsed.
Pidurite kiunudes peatub punase tule ees autode rivi. Puude alt sööstab välja varateismeline poiss ja riputab midagi iga auto peegli külge. Vaatan lähemalt - kommikott! Kingitus või? Ei, kui fooris süttib kollane ja kohe hakkab tulema roheline, lendab sama poiss taas autod läbi ja korjab kotid ära. Mootorid möirgavad, autod jõnksatavad paigalt, hetk enne seda viskub masinate vahelt teepeenrale kommikotikestega poiss ... Seekord ei ostnud keegi.
Ristmikel ei ürita teenida üksnes lapsed. Õhtuti nägime mitmel pool tõrvikutega žongleerijaid ja lippudega millegi etendajaid. Kas nad tasu said, ei juhtunud nägema. Aga muutumatult rõõmsa näoga oli ristmikurahvas ikka.

Süüa ostad kaaluga

Rios võid süüa muidugi restoranis ja maksta näo peale 50 dollarit. Aga milleks, palju lihtsam, huvitavam ja kordades huvitavam on süüa kas tänavakohvikus või koguni äärelinna vabaõhusööklas.
Küsisime juba esimesel õhtul Rio rannatänava kohvikus proovida midagi brasiiliapärast. Roa nimi ei öelnud meile midagi, aga kelner kinnitas, et on maitsev ja ühest portsust pidi jätkuma kahele. Tulid kartulid, riis, praetud härjalihalõigud, salatid ja mingi muna ning juustu segupuder, mis kõige omapärasem. Sõime seda ühte portsu viiekesi, saime kõik kõhud täis ja koos õlledega läks lugu maksma 600 krooni.

Veel toredam on süüa ühes paljudest tänavasööklatest. Tihti on neid lausa neli-viis tükki rivis, ülima puhtusega seal ei hiilata, kuid igaüks on natuke omamoodi, aga milleski on nad kõik ühtemoodi. Nimelt on nad häbemata odavad ja neis kõigis maksad taldrikule kuhjatu kaalu eest. Käid kõik potid-pannid läbi, valid viie-kuue liha- ja paari kalaroa seast, lisad riisi, kartulit ja salateid ning viid tavaliselt suuremaks sekseriks, kui tervisele kasulik, kujunenud taldriku peremehe ette kaalule. Vaid üks kord õnnestus mul see Gulliveri lõunasöök koos õllega üle 70 krooni venitada.

Unistuste rand Iguaracus

Kes arvab, et Brasiilia kaunimad rannad on Rios, eksib rängalt. Kuulsamad, seda küll. Ostnud troopikasaarte kruiisi, sattusin kalurikülla nimega Iguaracu. Vaat seal nägin, enne kui saartele suunduv laev merele jõudis, randu, kus tahaksin vähemalt nädalat paar mitte midagi tehes elada. Valge liiv, majake kümmekond meetrit eemal palmide all, vähe eemal kaluripaadid kaldale veetud ...

600ruudune krunt neil kallastel ja saartel maksab ligikaudu pool miljonit krooni, uurisin giid Marialt välja. Aga seal elamine polegi nii lihtne.
"Arvestage, et kogu ehituseks vajaliku materjali peate vett mööda kohale vedama," rääkis giid. "Elektri saamiseks peab teil olema generaator, joogivee tegemiseks merevee magestaja, te ei oska ette kujutada, kui palju asju läheb veel vaja."
Ja ikkagi - vaadates neid paarisajameetrise läbimõõduga mütakaid palmisaari, tekib hirmus tahtmine lasta end sinna maha panna ja öelda kiprile, et järele pole vaja tulla, siia jään ma nüüd igaveseks.

Kas tahaksin veel kord Brasiiliasse? Nägemata jäi ju kuulus Iguassu juga, käimata džunglis, Sao Paulo piirdus vaid ühe sigaretiga lennujaama ees (aga sagin tänaval jättis mulje, et Rio on rahulik linnake). Vastaksin hea sõbra ja suure rännumehe Valdur Tammingu sõnadega: "Muidugi tahaksin, aga kuna maailmas on nii palju kohti, kus ma veel käinud ei ole, tahan käimata paikadesse rohkem."
Ma ei ole käinud Koongas ja Kihlepas, Ruhnus, Vormsil ja Hiiumaal. Isegi mitte Mongoolias. Sinna läheksin.