Linnupuuris elustatud majad

Anna Desnitskaja lapsepõlv möödus kahes Moskva kesklinna korteris. Vanemad elasid avaras kahetoalises korteris, mille aknad avanesid Suurele Teatrile. Õues oli muusikakooli ühiselamu ning kevaditi kostis läbi lahtiste akende ooperilaulu, viiuli- ja pasunahääli.

Tema vanavanemad ja vanavanavanemad elasid 20 minuti kaugusel Petšatniki kõrvaltänavas.

Mõlemad elukohad olid täis raamatuid ja ajalooväärtusega esemeid, nagu vanavanaema Emma 1960. aastail Ghanast toodud Aafrika maskid, vanaisa Abrami 1930. aastail ostetud söögitoa mööbel ja vanavanaemale kuulunud salapärased kummutid.

Eri kümnendites korraga

Näitusel eksponeeritud linnupuuri pistetud väiksemõõdulised sisehoovidega Moskva majad, millel vanust üle saja aasta ning mille laiad seinapraod on kui lahtikistud aegadetagused haavad, sündisid Desnitskaja jutu järgi järk-järgult, teda juhuslikult ümbritsenud esemetest ja materjalidest.

Nii said kasutuse rõdul pikka aega kasutult seisnud linnupuurid, maalimisest ülejäänud kartongitükid muutusid majaseinteks, lauasahtlis vedelenud plastkiled sobisid akendeks ja matemaatikaülesannetega koolivihikute lehed siseseintele.

«Puurimajadel» on kaks olulist allikat. Kõigepealt kunstniku soov kogeda kunsti kaudu korraga XX sajandi erinevates kümnendites viibimist. Loominguliseks lätteks on kuulsa vene poetessi Marina Tsvetajeva luuletus «Au vaar­emadele raugetele»:

Au vaaremadele raugetele
Iidse Moskva majakesed
tagasihoidlikest kõrvaltänavatest
kõik te kaote.
Nagu jäälossid,
viibates valitsuskeppi.
Nagu kirjatud laed,
peegellagedeni.
Kus klavessiiniakordid,
tumedad lillelised kardinad,
suurepärased lõustad,
sajandivanustel väravatel.
Sõrmitsetud lokid,
portreede otsepilgud,
kummaliselt sõrmedega toksides,
vastu puust tara.
Ajast puretud majad,
valvurite nägemuses.
Teid asendanud koletised,
raskepärased,
kuuekordsed.
Majaomanikud — nende õigus!
Ja kaote igavikku.
Raugete vaaremade au,
vanad majakesed…  

See ammune luuletus kannab meeleolu, mille Anna Desnitskaja on suutnud linnupuuri paigutatud vanade ja väärikate Moskva kesklinna majadega luua. Tööd on oma tehniliselt teostuselt ja filosoofilise mõttega erakordsed, peegeldades mitte ainult kadunud maailmu, vaid olles ka kinnipüütud või kinnijäänud majade allegooria.

Sama tõsine on ka Anna Desnitskaja teos «Maiõhtu». Kunstnik on mängleva kergusega paigutanud terve epohhi siniseks värvitud 50-sentimeetrisesse kummutisse.

Kummutimajja saab piiluda

Kummut kujutab endast uste ja aknaga majakest, mille seina äärde on toetatud jalgratas ja akna all nööril kuivab pesu. Nagu päriskummutil, on ka majal võimalik sahtleid välja tõmmata.

Kui ustest ja avaustest kummutimajja sisse piiluda, avaneb iseloomuliku trepikoja, postkastide, paljude kellanuppudega uste ning laudadega kinnilöödud keldriuksega läinud sajandi keskpaiga Moskva majade taaselustatud reaalsus.

Kui väljas muutub hämaraks, süttib akendes tuli ning linnupuuri-, kummutisahtli- ja õmblusmasinakastimajas algab melu.

Kondase keskus tänab näituse täiustamise eest Ugala teatrit.

KUNSTNIK
Anna Desnitskaja
• Sündinud 1987. aastal Moskvas.
• Õpib Moskva riikliku tüpograafia kõrgkooli graafiliste kunstide osakonnas.
• Näitustel on esinenud alates 2006. aastast.
• Osalenud mitmel nukukunsti näitusel ja võistlusel, korraldanud papjeemašee õpitube.
Allikas: Mari Vallikivi