Näitleja on bändi usalduse üle uhke

Hando Runneli ja Madis Kõivu sõnadele loodud palad on valminud Paabeli ühisloominguna. Lisaks «Küüni täitmise lugudele ja lauludele» esitab bänd kontsertidel ka uhiuut materjali, mis on olemuselt veelgi eksperimenteerivam ja mitmetahulisem.

Märt Avandi, bändiga tuurile minna on teil vist esimene kord?

Esimene kord jah ja tuleb tunnistada, et väga tore on. Olen isegi pisut uhke, et Paabel mind kampa võttis.

Kuidas teil muidu suhe pärimusmuusikaga on?

Iga päev ma sellega ei tegele ja kodus on sellise muusikaga plaadid teiste helikandjatega võrreldes vähemuses, kuid Viljandi pärimusmuusika festivalil olen viimastel aastatel ikka käinud. Suhe on positiivne!

Paabeli uuel plaadil laulate kolme lugu. Kuidas võtta: kas teie usaldasite bändi või bänd teid?

Bänd usaldas ikka mind. Valiku, milliseid lugusid ma laulda võiks, tegi Paabel. Ütlesin, et mina olen kõigega nõus, ja nii ta läks.

Teie ja Ott Sepa väga vaimukas teleparoodia «Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010» on olnud minu üks tänavusi eredamaid muusikaelamusi. Sealt selgus ilmekalt, et näitlejale tuleb lauluoskus kasuks. Kas aga muusikud peaksid näidelda ka oskama?

Näitleja ilmtingimata ei pea laulda oskama. Tean väga palju väga häid näitlejaid, kes ei pea üldse viisi. Musikaalsus on näitlejale lisaväärtus ja tuleb talle muidugi kasuks, aga see pole reegel, et nii peaks olema.

Näitleja seisukohast võttes on muusika tihti väga tähtis: ta aitab vaatajal end õigele emotsionaalsele lainele häälestada. Paabeli plaadil on lavastuse muusika. Kas see ilma lavastuseta töötab?

Kindlasti töötab. Need lood on väga iseseisvad ega nõua ilmtingimata tükki. Nad annavad sellele väga palju juurde, kuid on tõesti täiesti iseseisvad teosed. Sellega ei teki kohe kindlasti probleeme.

Hando Runneli ja Madis Kõivu tekstid on küllap üsna vastutusrikas materjal.

Kindlasti. Muide seda tükki mängime Saueaugu teatritalus ka sellel suvel.