Käsitöö: See väga praktiline eestlane

Käsitööline on kurb, kui ostja ei oska tema tööd hinnata. Laseb koil kampsunisse augu sisse pureda, koksab tassil hoolimatult kõrva küljest. Ja siis tuleb uue järele, arvates, et raha eest kõike saab. Ei pruugi saada. Teist samasugust enam ei ole ja võimalik, et ei tulegi. Sest meistril on nüüd ehk juba uus mõte.

Meie, eestlased, oleme uhked oma terve talupojamõistuse ja alalhoidlikkuse üle. Käsitöölaatadel ei lähe kõige paremini kaubaks mitte käsitöö, vaid suitsuvorst. Hea praktiline kaup, saab ära süüa. Oma kõht on ihule kõige lähemal.

Eks kunsti kestmise eest hoolitsevad kultuuriinmesed ja veidi kiiksuga fanaatikud, kes poolmuidu sellist rasket tööd teevad. Küllap teevad nagunii, arvatakse. Jah, küllap teeme, kuid saame anda endast rohkem, kui peale suitsuvorsti aeg-ajalt käsitööd ostuga toetatakse.

Läti käsitöö on igati tore, kui ostan selle Lätist. Moskva reisilt tooksin meeleldi lapsele sealse traditsioonilise nuku - matrjoška. Eesti käsitööpoodides ja laatadel aga mõjuvad needsamad toredad esemed kohatuna.

Ja uskuge või mitte, ka käsitööd on võimalik teha masinaga. Kogenematule pilgule paistab käsitööna, kuid tegelikult valminud kordades kiiremini ja lihtsamalt. Mis selles halba on? Ega olekski, kui asju nimetataks õigete nimedega. Siis saaks ostja ka aru, miks ühe käpikupaari eest küsitakse 500 krooni ja teise eest mitmeid kordi vähem. Valikuvõimalus jääb.

Sellised mõtted seekord. Mida teie arvate?