Komöödia, mis naerutab eelkõige vähem nõudlikku vaatajat

Lavastamisega on Ugala praegune liikumisjuht Oleg Titov varemgi kokku puutunud. Vaatajatele pealtnäha lihtsa süžeega situatsioonikomöödiat pakkudes ei taotle ta pelgalt nende naerutamist. Tekst peidab endas teatud nüansse, mille väljatoomine nõuab näitlejatelt erilist tähelepanu.

Palju uksi

Kui eesriie avaneb, torkavad kõigepealt silma uksed. See tingib tegelaste vahetpidamatu saalimise ühest ruumist teise, kaaslaseks huumor.
Nali kipub aga kesiseks jääma, sest aeglasevõitu tempo ei tekita ees ootavate sündmuste suhtes just erilist põnevust.

Taylori loodud tegelaskujud erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Kostüümidki aitavad mõista tegelaste iseloomu ja olemust ning lisaks on sõna öelda lavakujundusel, kus domineerivad mustrid ja kirevad värvid. Pilkupüüdev lava pole seejuures rekvisiitidega üle kuhjatud. Vaataja saab rahulikult keskenduda tegelaste dialoogile, mis eeldab segaduste vältimiseks üsna tähelepanelikku jälgimist.

Paraja huumoriga

Selgelt on näha näitlejate panus rollide loomisse. Tundub, et kõik osalised on võtnud asja paraja huumoriga, mis tuleb sellise teksti puhul ainult kasuks. Igas tegelases tuuakse vähehaaval nähtavale just talle omased nõrkused ning rõhutatakse aina eksimise inimlikkust.

Kõige õnnestunum oli minu meelest Aarne Soro osatäitmine. Ta suutis Simon Proutis tuua veenvaimalt esile kiiksu, mis on omal moel igal inimesel.

Teatrilavadel komöödiaid vaadates tuleb tõdeda, et oma žanri väärilised on neist vaid üksikud. Samas võib ka sisutühja teksti vaadatavaks mängida. «Majandustõusus» annavad lavastaja ja näitlejad endast parima, vähemasti üritavad seda.

Vähegi nõudlikuma maitsega teatrikülastajal ei tasu Titovi lavastuse puhul siiski erilisi lootusi hellitada. Majandustõusuga lubatud suurt pauku teatrilaval ei käi. See aga ei tähenda, et seda kunagi ei tule. Loodetavasti.