Svjata Vatra Ukrainas ehk Viljandlaste uskumatud seiklused Karpaatides

14-liikmelisse reisiseltskonda kuulusid peale Svjata Vatra liikmete Ruslan Trochynskyi, Kulno Malva, Juhan Suitsu, Kalle Kindla, Dmitri Dmitrenko ja mänedžeri Terje Trochynskyi teiste hulgas operaatorid Erik Norkroos ja Veiko Taluste, kes jäädvustasid ekspeditsiooni dokumentaalfilmi tarvis. Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja tutvustas reisil akadeemiat ja sõlmis Lvivis edukalt uusi kontakte ning Vallo-Andreas Hallik talletas sündmusi fotokaameraga.

Reisi raamisid festivalid, üks Rumeenias ja teine Ukrainas. Meie peaeesmärk oli ekspeditsioon Karpaatides.

The Prodigyga ühel festivalil

Esimene sihtpunkt oli Rumeenias, täpsemalt Transilvaanias asuv Târgu Mures — Rumeenia kultuuripealinn, nagu Viljandi on Eestis. Seal pidi Svjata Vatra juba 26. juuli õhtupoolikul esinema Félszigeti festivalil.

Peolinna jõudmiseks kulus meil ootamatult kaua aega: sõitsime tervelt 30 tundi. Tasase maastikuga harjunud inimestele võib tulla ebameeldiva üllatusena, kui pikaks venivad kilomeetrid mägisel maal. Lõuna-Poolas alanud Tatrad ja Slovakkia piiri ääres saabunud pilkaspime öö aeglustasid meie sõitu nõnda, et jõudsime sihtkohta alles kontserdipäeva hommikul ning muusikutel jäi enne heliproovi magamiseks vaid paar tundi. Sestpeale oskasime arvestada, et mägedes tuleb vahemaid arvutada tundides, mitte kilomeetrites, nagu oleme harjunud tegema tasasel maal.

Rumeenia Félsziget on Ungari suure Szigeti tütarfestival ning selle peakorraldajad on samad. Üks neist, Dan Panaitescu leidis Svjata Vatra märtsis Tallinnas korraldatud «Music Weekil» ja festivalikutse oli koostöö esimene samm.
Svjata Vatra avas Félszigeti viimase päeva samal laval, kus hiljem esines Haydamaky, kelle energia ja suurepärane kontsert laadisid meid pikaks ajaks.

Viimase päeva peaesineja oli maailmakuulus Briti elektroonilise muusika ansambel The Prodigy. Nimetatud festivali eripära oligi laiahaardelisus: kuulamist pakuti igale maitsele pärimusmuusikast klubimuusikani välja.

Pärast kontserti andis Ruslan Trochynskyi intervjuu Ameerika muusikaajakirjanikule, kes kiitis Svjata Vatra esinemise parimaks, mida ta seal oli näinud.

Torupilliga laua alla

Järgmisel päeval otsustasime sõita ajaloolisse Sighisoarasse. See keskaja arhitektuuri näidiseid täis kaunis Dracula linn oli end uudistama meelitanud teisigi festivalilisi. Vanalinnas astus Svjata Vatrale ligi noortepunt, kes kiitis soojalt eelmise õhtu kontserti.

Paar tundi hiljem hakkasime sõitma tagasi, Ukraina poole. Õhtu hakul tuli meil peatuda Târgu Muresi ja Bistrita vahel teeäärses motellis, kus sattusime kokku mustlasest külavanemaga. Väikeste kingituste eest oli mees lahkelt nõus meid õhtuks külla kutsuma.

Mustlaste juures ootasid meid kaks akordionimängijat ning ka Svjata Vatra liikmed võtsid pillid välja. Ruslan Trochynskyi läks koosmängust nii põlema, et mustlasmuusikud pidid tema tempos püsimiseks lausa pingutama.

Kulno Malvale oli see õhtu eriline, sest tal õnnestus kohalike akordionivirtuoosidega ühel lainel jämmida. Kõige enam vaimustas mustlasi siiski meisterlik torupillisoolo, mis lõppes paraku laua all, sest keegi oli pisut nihutanud pahaaimamatu eesti muusiku tooli. Tervel majatäiel rahval olid naerust pisarad silmis, torupilliviis aga ei katkenud.

Kahetunnise lakkamatu musitseerimise ajal proovisid meie poiste pillidel kaasa mängida kõik majja mahtunud lapsed. Suhtlemine käis enamasti kehakeeles ja kõigile mõistetava muusika kaudu.

Pereema oli väga külalislahke ning hoolitses, et külaliste klaasid oleksid kogu aeg kirsilikööriga täidetud. Ka maitsvaid liköörikirsse kanti ette lausa katkematult.

Sepp teeb lüürasid

Ukraina Karpaatidesse jõudnud, saime Ruslan Trochynskyi tutvuse kaudu öömajale jääda Šešorõ külakesse. Äsja oli lõppenud suur festival, seesama, kus kolm aastat tagasi käis Ruslani eestvedamisel esinemas ansambel Vägilased.

Festivali ajal majutavad külaelanikud inimesi väikese tasu eest meelsasti oma majas või lasevad neil aias telkida.

Varahommikul asusime teele Bukoviina poole, piirkonda, kus elab hutsuulide rahvakild. Meid ootas tuntud pillimeister ja muusik, 69-aastane Myhajlo Tafitšuk, kelle pereansambel on esinenud maailma eri paigus.

Ehkki elukutselt sepp, on Myhajlo terve elu pille valmistanud ja mänginud. Juba 13-aastaselt tegi ta oma esimese viiuli, kuid nüüd meisterdab enamasti selle regiooni traditsioonilisi instrumente: torupille, sarvi, mitmesuguseid vilesid, sealhulgas pikkvilesid ning pulma-, matuse- ja karjapille trembitasid, samuti trumme ja kandle laadi tsymbaly’sid, mida mängitakse puust kepikestega.

Juba noorena unistas Myhajlo rataslüüra meisterdamisest, kuid esimene valmis tal alles kolm aastat tagasi. Sestpeale on ta teinud neid kuus. Myhajlo on ehtne rahvamuusik, kes mängib kuulmise järgi. Nooti ta ei tunne, kuid see ei sega teda esitamast kauneid rahvaviise kõigil omameisterdatud pillidel.

Myhajlo töövõtted on ainulaadsed. Vilesid teeb ta sarapuuokstest, mida keedab enne käsipuuriga õõnestama asumist kolm-neli tundi. Svjata Vatra torupilli- ja vilemängijale Juhan Suitsule pakkus Myhajlo meisterdamistehnika küll suurt huvi, kuid sellegipoolest pidas ta niisugust tööd vaevarikkaks ja aeganõudvaks. Pillid on, tõsi küll, väga kvaliteetsed ning nii mõnigi meist ostis meistrilt väärt vilesid koju kaasa.

Myhajlo oli Ruslanile meisterdanud hutsuuli torupilli duda, mida loodame varsti ansambli kontsertidel kuulda koos eesti torupilliga. Bändile toodi ka trembita, mis saab augusti lõpul tuleproovi torupillimängija Jussi pulmas.

Myhajlo Tafitšuki juurest viis meie tee edasi Verhoviinasse kultuurielu edendaja Oksana Susjaki juurde. Filmimeeskond püüdis lindile Oksana ema Sofia Susjaki laulud. Memmele olid kõige meelepärasemad päevapoliitilised teemad, mida ta laulis vanadel viisidel. Jäi mulje, et hutsuulidel käivadki laul ja argitöö käsikäes, sest Sofia puistas kõigi tegevuste juurde salme kui varrukast — viisid ikka iidsed.

Selles regioonis ongi laulustiiliks niinimetatud rahvaräpp: lauldakse sellest, mis toimub ümberringi, ja sellest, mis vaevab hinge. Esitatava aluseks on vana rahvaviis ja rütm, mis kunagi ei muutu. Oksana ja Sofia Susjaki kaunis lilleaias filmiti lõpuks ka Svjata Vatra laulu «Poiss nagu ponks» video.

Metsaste mägede vahel voolav Tšeremoši jõgi pakkus väsinud reisiseltskonnale külma kosutust. Selles ujumine oli omamoodi kunsttükk: tuli käte ja jalgadega kivide külge klammerduda, et kiire vool kaasa ei viiks. Rippsillal salvestati ansambli uue loo «Hei devchata — vesna skresla» video.

Eesti labajalg Ukraina leitsakus

Järgmisel päeval, 31. juulil pidi Svjata Vatra esinema Svirži maailmamuusika festivalil, mis oli sel aastal Ukrainas suurim omalaadne üritus.

Esimesel päeval õpetas ansambel Ruslan Trochynskyi eestvõttel tantsulaval eesti tantse. Ukraina keeles jagatud õpetused võeti vastu väga kuumalt, nagu ilmale ja kohalikule publikule sünnis. Vihuti nii ardyalynka’t kui nõianeitsit, kuid eriti küttis publiku kirgi eesti labajalg, mida tantsiti Kulno Malva eestvõttel ja Juhan Suitsu torupilli saatel tugeva kallakuga mäeküljel 34-kraadises kuumuses vapralt pool tundi.

Sellest sai otsemaid publiku lemmik. Kõikjalt kostis kommentaare: «Ohh! Garjatšije estonskije parni!» Üllatav oli näha avapäeval kell 12 tantsulaval nii palju rahvast.

Õnnestunud tantsutunni järel sõitsime tutvuma ajaloolise Lviviga. Kunstnik Oles Dzyndra tutvustas meile vanima kohaliku kloostri hoonet, milles on Lvivi ajalooarhiiv ja muusikakolledž ning mille keldrisse on rajatud uue kunsti keskus Muzei-Idei. Ta rääkis ka kino-, kunsti- ja käsitööfestivalidest, mis tema eestvõtmisel aset leiavad. Sellest tutvusest loodame Viljandi kultuuriakadeemiale ja Svjata Vatrale põnevaid koostööprojekte, sest kokkupuutepunkte ja ühiseid huve on palju.

Lvivist sõitsime tagasi festivalipaika, kus nägime põnevaid ansambleid, näiteks melanhoolset rokki viljelevat Ungari Little Cow’d, Ukraina punk-rokkbändi OtVinta ja meie läti naabreid, ansamblit Auli, mis kohalikele väga meeldis. Lõunamaine tähisöö mägede vahel, võimas pilt ja heli suurtelt lavadelt ning temperamentne publik andsid meile kõigile erakordse elamuse.

Teise festivalipäeva hommikul saabus teade, et korraldusmeeskond on võlgu lavafirmale ning too ähvardab lavad maha võtta ja sellega kontserdid lõpetada. Svjata Vatra valmistus siiski heliprooviks ning kuigi see algas üldiste sekelduste tõttu plaanitust paar tundi hiljem, nii et lava ette oli juba ammugi kogunenud arvukas ja kärsitu publik, olid kell 13 esinemist alustama pidanud eestlased tunnike hiljem selleks valmis. Ometi tuli Ruslan Trochynskyil kibelevale inimsummale teatada, et Svjata Vatra peab lavale astumiseks ootama korraldaja telefonikõnet.

Esinejate pidu

Vahepeal selgus, et korraldajad ei vasta enam telefonikõnedele. Räägiti, et nad ei kavatse bändidele maksta ning kõigil oleks targem asjad pakkida ja koju minna. Kaugelt ja lähemalt kohale sõitnud muusikud otsustasid siiski üles astuda ning tänu folgilava helimeeskonnale, kes töötas samuti tasuta, sai kontsert pihta hakata.

Nii alustaski Svjata Vatra festivali teist, juba revolutsioonilist päeva. Rahvas hõiskas ja laulis kaasa. Ukraina laulud, mida Svjata Vatra esitab, pääsesid seal eriliselt mõjule.

Pärast meie bändi lavale astunud tütarlasteansambel Strybozhi Vnutsi viitas veel mitu korda eelmisele kontserdile ning neiud vabandasid naerdes, et Svjata Vatra oli teinud nad hääletuks. Vale puha: tütarlapsed olid hõbehäälsed ja nende laul lummas kõiki.

Õhtu edenedes kogunes folgilava ette juubeldav rahvamass: inimesed istusid, einetasid ja pidutsesid kõikjal, kuhu silm ulatus. Näis, et sündinud on uus Woodstock. Selle vägeva peo korraldasid publik ja ansamblid ise, sest organiseerijad olid ohjad käest andnud.

Nüüd on Svjata Vatra taas kodumaa pinnal ega pea pikka puhkust, vaid korrastab ekspeditsioonil nähtut ja kogutut, et vormida see Viljandi kultuuriakadeemia stuudiotes dokumentaalfilmiks ja kaheks muusikavideoks.