Tühja sest isamaast, kui ma surnud olen

Aga fakt on see, et rüüstajad olime ju ka meie, eestlased. Ja need, kes karjuvad nüüd „Eestimaa!" või „Isamaa!", kas nemadki enam teavad, mida tähendas olla Vabadussõja ajal tõeline eestlane, või on see rohkem mingi natsismi aluseks?

Põhikooliõpilasena tunnen, et meie hea ja armas riik süstib meisse halba reklaami. Suurema osa kirjandite ja kõnevõistluste teemad on „Eestlane olen ja eestlaseks jään", „Eesti riik, see olen mina", „Eestimaa, mu õnn ja rõõm" „Emakeel ja isamaa" jne. Kas meie oma riigis toimub mingil määral „eestistamine"?

Ma ei pruugi noore ja lollina aru saada, mida tähendab tõeline vabadus, aga kas vabadus on millegi sunduslik ülistamine? Pigem tekib vastuolu. Mida see „hea" riik meile siis rohkem annab kui teised?

Tundub, et samasugused lollpead poliitikas, kes hakkama ei saa, sama majanduskriis. Mida see oma keelgi mulle annab, kui inimestega räägitud ja suheldud saan? Ma ei taha öelda, et mulle on ükskõik, kui keegi meile oma keelt peale suruks, aga midagi peab siin riigis ju ikkagi halvem olema, et väljaränne on suur ja loomulik iive negatiivne.

Minust ei saa inimest, kes seaks riigi endast ettepoole, sest veel pole elu näidanud, miks oma riik on parem ja mida tähendab see, kui sulle on tõesti mingid piirid kehtestatud. Ometi ei saa minust ka natsi, sest inimene on inimene ja mina vihkan isikut, mitte rahvust.